Kuidas on fosforiit süüdi selles, et Maardul puudub trammiühendus Tallinnaga?

Fosforiit seondub inimeste jaoks nii kunagise Maardu Keemiakombinaadi korstna „rebasesaba“ kui fosforiidisõjaga. Ehkki fosforiidi kaevandamine Eestis lõppes juba veerand sajandi eest, ei ole kaevandamise ideest loobutud, sest maapõues peituvad varud on tohutud – ligemale 3 miljardit tonni.

Geoloogiadoktor Kalle Suuroja (70) väitel on Maardu (Ülgase) fosforiidikiht meetripaksune. Nõukogude ajal tegeles fosforiidiga Maardu Keemiakombinaat, mis 1975. aastal nimetati Maardu Keemiatehaseks ning 1983 tootmiskoondiseks Eesti Fosforiit. Hiilgeaegadel andis see tööd kahele tuhandele inimesele.

Maardu Keemiakombinaat kaevandas fosforiiti esialgu allmaakaevanduses. „Praktiliselt iga kuu oli mõni raske õnnetusjuhtum ja paar surmajuhtumit oli aastas. See oli minule kui peainsenerile tõeline probleem,“ meenutab tehase kunagine peainsener Hans Vinkman. Ta otsustas kaevandamise üle viia lahtistele töödele, mida tehtigi 1965. aastal.

Fosforiidi kaevandamine tõusis lahtiste töödega 600 000 tonnini aastas.

1987-1988 puhkes üldrahvalik vastuseis uute fosforiidikaevanduste rajamisele, mida plaaniti Lääne-Virumaale. Seda tuntakse kui fosforiidisõda.

Tootmiskoondise Eesti Fosforiit väävelhappetsehh suleti 1989. Kaks aastat hiljem lõppes Maardus ka fosforiidi kaevandamine ning superfosfaadi tootmine.

Maardu piirkonnas oli selleks ajaks kaevandatud kokku 25 miljonit tonni fosforiidimaaki. Tootmise lõpu peamine põhjus ei tulenenud siiski keskkonnakaitsjatest. „Varu oli viletsavõitu, mujal (Toolses) oli leitud paremat kraami,“ väidab Suuroja.

See pani ühtlasi piiri Maardu linna laienemisele, kuhu Nõukogude ajal kavandati 45 000 elanikku ja trammiühendust Tallinnaga. Praegu on Maardus elanikke 15 676, trammi seal pole ja ilmselt ei tulegi.

Loe pikemalt Harju Elust.