Kaarel Lõuke: „Töötati brigaadidena. Ühed läksid ees ja langetasid metsa, teised tulid labidatega järele, pinnasest kaevati tee muldkeha. Vangid lükkasid kärusid, nende jaoks olid pandud lauad, ühtpidi tuldi täis käruga ja teistpidi mindi tühjaga. Kasutati ka sakslastelt saadud trofeetehnikat – autosid, betoonimasinat. Nende veoautodel sai kasti kallutada kolmele küljele, nõukogude riigis tulid sellised kallurid alles paarkümmend aastat hiljem.“

Tee ehitati betoonplaatidest, mis valati kohapeal laudraamistikku. Vahele jäeti paisumise ruum, mis kaeti pigiga, jutustab ta. Vangide seas oli ka insenere, nende teadmised rakendati tee-ehitusse. Üks saksa insener ütelnud, et sellisele pinnasele tee püsima ei jää, 20 aastat peab vastu, mitte rohkem.

„Hirm oli suur, me ei julgenud poisikestena laagriplatsi ega tee-ehituse lähedale minna. Eriti ei julgetud sellest ka rääkida. Kui palju seal vange oli, ei tea, räägitakse 300-400 vangist,“ lausub ta. Paljukõneldud juttu, et ehitusel surnud vangid maeti tee alla, ei oska ta kinnitada, tema selle kohta midagi kuulnud ei ole.

Veel jutustab Kaarel Lõuke, kuidas lammutamise käigus tuli ühe hoone palkide vahelt välja saatejaam. Seda oli nõukogude sõdurid küladest otsinud, ka mesipuud vaadatud üle, aga ei leitud. Need, kes saatejaama leidsid, olla selle jalgadega kokku vajutanud ja maa sisse peitnud.

Loe pikemalt 29. oktoobri Sõnumitoojast.