Küsimus on aga selles, et kui palju kujundab vene inimene oma arvamust peavoolu meedia põhjal?  Palju ta viitsib üldse teemasse süveneda?

Teatavasti on peamised venekeelsed allikad venekeelne  Delfi, Postimees ja Den Za Dnjom, МК-Эстония  ja Stolitsa (Столица, vene keeles "Pealinn"). Esimesed  neist  tõlgivad peamised lood otse eesti keelest ümber või teevad uudisest vene lugeja jaoks kohasema ja löövama pealkirja. Toome näiteid: „Mart Helme kavatseb kasutada venelasi võitluses geide vastu" või „Anvelt: Vaikisime, et mitte kaotada venelaste hääli".  Teised kasutavad rohkem vene autoreid, kus leidub täiesti arukaid artikleid , milles juhitakse tähelepanu  meie poliitilisele kultuurile, mis ei ole kohalike valimiste kontekstis kuigivõrd euroopalik.

Kindlasti avab inimene postkasti potsatanud Stolitsa või vaatab Pervõi Baltiiski kanali (PBK), kus teda tervitab arusaadavas keeles Mihhail Kõlvart, Yana Toom või Edgar Savisaar. Vene pensionär teab, et just Savisaar andis talle pensioni juurde, seega on tema valik lihtsam kui paljudel eestlasel, kes kuidagi ei tea keda valida ja kas üldse valida. Kõheldakse isegi selle üle, kas ikka anda oma väärtuslik hääl valimisliidule, sest järsku see läheb kaotsi ja kandub üle sellele samale Savisaarele.

Vaatame aga veidi lähemalt kuidas venekeelne meedia kajastab seda, kuidas eestlastest linnapeakandidaadid üritavad venelasest valijale meeldida. Näiteks algab tutvustus Valdo Randpere kohta  iseloomuliku lausega:  почему русские плохо относятся к реформистам - не понимаю,  mida võiks tõlkida sedasi, et „miks ometi suhtuvad venelased halvasti reformikatesse,  mitte ei saa aru". Randpere võtab teemaks ka „pronksiöö" ja küsib retooriliselt, et mis on halba selles, et Pronkssõdur seisab nüüd  kalmistul? Siin tulebki kohe välja eestlaste ja venelaste mõttemaailma erinevus.  On ju küllaltki tajutav, et  vene inimesi solvas peamiselt see, mil moel „Aljoša" monument teisaldati ja seepärast ongi suhtumine Ansipi juhitavasse Reformierakonda täielikult eitav.

Eerik-Niiles Kross on samuti lubanud leida tee venelaste südamesse ja teinud avalduse, et Tallinnas võiks olla kasutusel kolm keelt: eesti, vene ja inglise keel. Samas teatakse hästi Krossi rahvuslikku meelsust ja seda, et ta on kutsunud üles hääletama eestimeelse linnavolikogu poolt. Nii küsibki Den Za Dnjom retooriliselt, et kui Krossi häirib see, et Tallinna linnavalituses on mitte-eestlasi juba rohkemgi ametis kui eestlasi endid, siis vaevalt leiab selline mure mingit poolehoidu venelaste hulgas.

Sotsidel oleks võinud olla võimalus venelastelt toetust saada, kuna nad eristuvad teatud määral Eesti erakondade parempoolsetest loosungitest ja justkui lubavad hoolitseda lihtsa inimese eest. Kuid Anvelt tegi saatusliku vääratuse, kui teatas, et sotsid on valmis minema koalitsiooni IRL-i ja Reformierakonnaga juhul kui Keskerakond ei võida valimisi.  Asja ei parandanud ka Mikseri selgitus, et sellelaadseid kokkuleppeid enne valimisi mingil juhul ei sõlmita. Sotside kuvand on venekeelse valija jaoks ikkagi rikutud, neis ei saa kuidagi kindel olla.

Kuna rahvusküsimus on tundlik teema kuulutvad kõik linnapeakandidaadid  nagu ühest suurt, et ei eristata valijat rahvuse järgi, probleemid olevat kõigil ju ühed ja samad. Erandiks on Mart Helme, kas raiub nagu rauda, et Eesti on eestlaste riik ja eesti keelt tuleb siin rääkida ajal poolt. Samal ajal pole vene vaatajale teadmata, et tuntud „Eesti nats" esineb koos pojaga pidevalt Tallinna TV-s. Mida tuleks sellisest kombinatsioonist arvata?

Venelast võiks vabalt kõnetada hoopis Kohtla-Järvelt pärit aus ja rikkumata ettevõtja Karli Lambot Vaba Tallinna Kodaniku Valimisliidust, kes räägib sellest, kuidas  linnapead tuleb valida spetsialistide hulgast konkursil. Või linnapeakandidaat Hardo Aasmäe, kes on tasuta linnatranspordi mõtte autoriks (ehkki see viidi läbi hoopis teisel moel), põhjendab ära tasuta prügiveo võimalikkuse, kavandab trammi Piritale ning rongiühendust Sadama ja Ülemiste vahel. Arvangi, et hiljemalt linnapeade debatil saab Aasmäe oma suurepärase esinemisoskusega juurde Haabersti eri rahvusest inimeste hääli.

Savisaar võtab muidugi oma hääled. Temasse uskujat on pea võimatu ümber veenda, et mees pole tegelikult tavalisele vene inimesele sentigi rohkem andnud kui vihatud Ansip. Venelasest hoolija kuvand on loodud juba enam kui paarikümne aasta jooksul, siin ei aita mingi mustkunst, reaalne pilt on ammugi hägustatud läbi oskusliku propaganda ja objektide mitmekordse avamise.

Kuid ega kõik pole sugugi Savisaare hullustuses. Vene inimene on eestlasest reeglina emotsionaalsem ja vajab isiklikku lähenemist. Ta vestleb teiega hea meelega kui te suudate talle skeeme lahti seletada ja mõjuda vähegi veenvana. Tõsi küll, venelane on sellega hellitatud et parteid muudkui lubavad ja vähemat midagi- teepaki, kondoomi või pastaka-  pihku pistavad.  Aga on võimalik ka ilma nännita jutule saada. Hiljuti huvitas üht uudishimulikku vene naist minu rinda kinnitatud märk „Jätame pardid kuivale". Ta palus selgitust ja hakkasime rääkima.  Viimaks ütles mulle naine, et Savisaar on küll ka hea inimene, aga ma võin vabalt ka teid hääletada. Ja tänas sigareti eest, mida oli viisakalt palunud.