Kultuuriloolisi paiku ja lugusid Kolepi külast, 3.
Talu maadel, enne niiduheinamaale jõudmist on maakividest kivisild. Minu lapsepõlve päevil vulises selle alt puhas selge vesi, mida karjas olles ja heinaajal jõime. Praeguseks on sild kokku vajunud, nii et vesi niriseb sealt vaevu läbi. Ka on vett vähemaks jäänud.
Kord heinaajal, kui koorem oli valmis, upitas vanaisa ka mind vennaga koorma otsa. Üle kivisilla minekul pidime koormaõrrest kõvasti kinni hoidma, et maha ei pudeneks. Kõik see oli nii põnev ja on siiani hästi meeles.
Teine samasugune kivisild on Aia talumaade lõunapiiril. Kas need on ehitanud vennad Peep ja Jaan kodude rajamise aegu või on seda teinud hiljem nende lapsed? Lellerahva talu koduaeda piirav tara seisab üleval liiva ja lubja segust vormitud aiapostidel. Tähelepanu väärivad kaks samal viisil valmistatud hauatähist Rõuge-Nogopalo kalmistul.
Üks tähistab lell Peebu ja Katri puhkepaika, teise all on lapsed Aia perest. Kahju on sellest, et pole ühtki nime ega aastaarvu. Teab vaid see, kes teab. Aga tähis paistab küll olevat kauakestev.
Aiaorus on kõrvuti kaks kaevu, mis on ehitatud umbes poolteisemeetrise läbimõõduga isevalmistatud kaevurõngastest. Mõlemad kaevud on meie talu maal.
Arvatavasti on see koht kõige jõulisema veesoone peal. Kaevu sügavus on kolme meetri ringis. Vesi on väga puhas ning ka palaval suve päeval ikka meeldivalt külm. Asjata ei öelnud onu Peeter, et elades Võrus, tunneb ta kõige suuremat puudust orukaevu veest.
Viis põlve vendade järeltulijaid elas Aiaoru pervedel rahus ja sõpruses, pidades üksteisest lugu. Siis tekkisid arusaamatused minu kodust välja viiva tee üle ja hiljem orus oleva kaevu omandiõiguse pärast.
Kaevu lugu jõudis isegi kohtusse, aga meelepärast lahendust ei tulnud kummagi poole jaoks. Üks on ilma teeta, teine ilma veeta. Mida küll arvaksid selle olukorra kohta meie kadunud esivanemad?
„Kasaritsa roosa"
Vesteldes Kirepi- Verijärve kandi inimestega selle paiga minevikust, tuli kõneks ka väikeste roosade õitega roosipõõsas. See pidi pärinema juba mõisaaegadest ja oli veel hiljuti olemas. Kutsuti seda „Kasaritsa roosaks".
Mulle meenus, et kahe Aia talu piirdeaia ääres on ka väikeste roosade õitega roosipõõsas juba ajast, kui ma üldse midagi mäletan. Kuna Aia suguvõsa vaarisa oli mõisas aednik, on võimalik, et ta andis oma pojale roosiistiku rajatava koduaia ehteks.
On hämmastav, kuidas võivad mõned asjad omavahel seotud olla. Kui see oletus õigeks osutub, on meie lihtne roosipõõsas lausa mõisa päritolu.
Kolepi talu vesiveski
Veskihoone asus mõnesaja meetri kaugusel talu karjalaudast. 1949. aastal oli see veel olemas. Ehitaja oli Jaan Jakobi poeg Kõiv, ilmselt läinud sajandi alguses, aga võib-olla ka varem.
Hoone oli küllaltki suur: 10-12 x 7-8 meetrit. Veskiruum asus lõunapoolses otsas, ülejäänud osa hoonest oli suurte kahepoolsete väravatega heinaküün.
Tol kaugel, minu Kolepi kooli lõpetamise kevadel käisime veskiruumiga tutvumas. Milline oli veskiruumi uks, enam hästi ei mäleta. Arvan, et oli ühepoolne suur tugev uks. Veski asus Rõugesse viiva otsetee ääres, mis oli ainult hobuse- ja jalgtee. Tee läks otse veskitammi ja vesivärava eest läbi. Vihmasel ajal oli seal nii hobusel kui ka jalakäijal raske liigelda. Kirjeldatu on nii eredalt meeles, nagu oleksin alles eile seal olnud.
Veski sisemus oli peamiselt puidust, isegi suur vesiratas, mille läbimõõt võis olla kolme meetri ringis. Mina veskiasjandust tookord hästi ei jaganud, aga suured asjatundjad olid meie klassi poisid.
Isegi nüüd, mõned aastad tagasi, tuli veski neile meelde ja nad olid huvitatud, kas sellest on veel midagi säilinud. Kahjuks on alles väga vähe. Sellel maal on nüüd uus omanik. Veskihoone lähedale on kaevatud suur tiik. Alles on vaid osakene kunagisest veskitammist vesivärava avaga.
Veskitamm oli kõrge, ehitatud maakividest. Veehoidla asus veskihoonest ida pool. Tavaliselt olid vesiväravad suletud ja hoidlasse kogunes Soemetsas asuvatest järvekestest ojakeste kaudu küllaldaselt vett, et veski saaks tarviduse korral talu tarbeks töötada. Enne veehoidlat oli käsitsi kaevatud kraav, mis vee õigesse paika juhtis.
Nüüdseks on kõik vesiveskitega seonduv vaid romantiline minevik. Kunagised kraavid on ammu kinni kasvanud, veskid oma elu ära elanud. Rahvasuus on alles vaid lõbusad laulud ja lood veskitest, veskineidudest ja veskimeestest.
