Kultuuripärandi saadik Ardus: leidke üles see, mis on teie kodukohas erilist

"Kultuuripärand on aastasadade jooksul loodud, kuid ka tänaste põlvede poolt (taas)loodav vaimne ja materiaalne kultuur." Selliste sõnadega on tuntud folklorist Marju Kõivupuu tähtsustanud ürituse: "2013.a kui kultuuripärandi aasta" tähistamist.

8. oktoobril esines raadiokuulajate ja üliõpilaste seas teada-tuntud lektor Ardu koolimaja täissaalile. Et kuulajaskonnast pooled moodustasid Ardu ja Harmi koolide õpilased, siis püüdis Marju Kõivupuu alul kultuuripärandi mõistet ja selle valdkondi veidi lihtsamalt lahti mõtestada. Muheda ja ladusa jutuga esineja oskas need tõesti kõigile arusaadavaks teha. Aeg-ajalt esitas ta küsimusi ka laiale ringile. Meelde jäi, et M. Kõivupuu tõi oskuslikult välja erinevused meie esivanemate ja kaasaja inimeste traditsioonide ja kultuuri vahel.

Lektor muretses, et enam ei tunta ega austata aastatuhandete jooksul tekkinud looduslikku kooslust (maastikku, loomastikku, veekogusid), mida meie esivanemad eluallikana ja oma rituaalides väga tähtsaks pidasid. TÜ õppejõuna kasutas ta võimalust ja kontrollis saalisolijate teadmisi: "Milliseid Eestis elavaid Punasesse Raamatusse kantud loomi tunnete?" Vaikus, siis mõned arglikud vastused; lõpuks kostus ühe väikese koolijütsi suust selgelt: prussakad! Puhkenud naerupahvaku saatel vaatasid kõik lektori poole, aga ega kogenud õppejõud jänni jäänud: "See sitikas on vanem kui inimene, elas üle jääaja ja aatompomm ei tee talle ka midagi."

Pärandkultuuriaasta probleem on ka see, et arhitektuurilised mälestised jäävad raha- ja huvipuudusel korrastamata ning ilmastiku meelevalda.

M. Kõivupuu tõi hulgaliselt võrdlevaid näiteid, kuidas mõjutab inimtegevus ja üha hoogustuv tehnoajastu kultuuripärandi hääbumist (mitte ainult Eestis). Õnneks on eestlased rahvus, kes tunneb ja kasutab ravimtaimi ning sööb enamasti looduslikke tervislikke toite. Samuti oskame kasulikult kasutada ära meie klimaatilisi olusid - meil on maailma pikimad jääteed. Üha rohkem tõi M. Kõivupuu näiteid, mis veel on pärandkultuur (seda saab lähemalt uurida meediast).

Samuti teadvustas ta meile, kui kiiresti võib mõnel ajahetkel ühest asjast saada kultuuripärand. Näitena toob ta esile äsja kasutusel olnud taksofonide telefonikaardi.

Üks asjaolu on folkloristidele veel silma jäänud: üha vähem väärtustame põliseid inimesi - nemad ja nende elatud elu ju ongi tõelised kodukandi pärandkultuuri edasikandjad.

Seetõttu on Marju Kõivupuul meile sõnum: "Leidke üles see, mis on teie kodukohas erilist ja mille pärast tasub siin elada!"