Foto: Raivo Tasso

Enam-vähem teades selle sõna tähendust, vaatasin siiski järele selle täpsema tähenduse ja lisan lugejalegi Mikk Sarve tõlgenduse: "Kõik head asjad maailmas on ümmargused. Päike on ümmargune, Maa on ümmargune, Kuu on ümmargune. Meie esimene toitja, ema rind on ümmargune. Küllap sellepärast kogunesidki inimesed ammustel aegadel RINGI, kui tahtsid midagi olulist lahti arutada ja hea otsuseni jõuda. Ringi kaasnimeks on olnud kera või ka kära, millest ongi tuletatud taoliste arupidamiste muistne nimi KÄRAJAD. Sõna ainsuse vorm on KÄRA. Kärajad tähendab seega mitmeid, korduvaid kokkuistumisi sama asja selgeks arutamisel.

Soome keeles tähendab sõna kärajad kohut ja kohtupidamist. Arvata võib, et tihtilugu võis arutelu üsnagi häälekaks kujuneda. Meie tänapäeva eesti keeles ongi kära ainsaks tähenduseks jäänud vali, häälekas kisa. Ehk on see ka põhjuseks, miks me enam asju ringis ei aruta ja oleme tühja käratsemise kaugele ja kõrgele, näiteks Toompeale pagendanud. "

Kohal oli kümmekond inimest, kes ühel või teisel moel teemaga seotud, sealhulgas vallavanem hr. Koemets ja sotsiaalnõunik pr. Erm.

Hakatuseks üritas hr. Johanson anda kultuuri definitsiooni, tsiteerides kirjameest Hasso Krulli, mis oli aga üsna segane ja kaldus rõvedusse (küll puhtas eesti keeles!). Aga pole ju imestada, sest ka äsja kultuurilehe Sirp peatoimetaja kohusetäitjaks upitatud kirjanikuhakatis ütles (inglise keeles!), et kultuur on tegelikult boring as shit (vabandan "kultuursuse" pärast - maakeeli tähendab see igav kui sitt).

Vot sellisest kultuurist pidimegi kärama. Õhtujuht ei saanud üle ega ümber üldlevinud süüdistusest nõukogude võimu aadressil, mis meid kapitaalselt ära olevat rikkunud ka kultuuri osas. Nõustuda saab sellega küll sellest aspektist, et nõukogude võimu ajal harjusime saama kõike tasuta, kultuuri jaoks oli raha laialt, kultuuritööd ergutas suurmajandi juhtkond, ametiühing, motivatsiooni pakkusid sagedased väljasõidud esinemistele kogu vabariigis, kaasa arvatud Eesti Televisioon ja Eesti Raadio, iga-aastased emotsionaalsed Võrtsjärve mängud.

Kuigi taidlejate kasutuses oli ajast ja arust talviti külm vana rahvamaja (tollal küll kultuurimaja nime all), oli see tulvil tegutsemist ja tulvil publikut kas näiteringi, ansamblite või tantsijate esinemiste ajal. Ja kui siis ees hakkas terendama uue rahvamaja lootus, oi kuidas unistasime, mida kõike me seal tegema hakkame. 4. novembril täitus 25 aastat uue maja nurgakivi panekust ja peagi täitub 18 aastat maja käikulaskmisest, ometi seisame nüüd tõdemuse ees, et maja on sageli kontsertide või teatrietenduste ajal pooltühi ja kohalolijatest vaid murdosa moodustavad kohalikud elanikud. Lauljatest on alles jäänud vaid lapsed ja eakad mehed seeniortriost JAA (keda isegi ei arvata rahvamaja ansambliks...). Vahepeal on tükk tühja maad... Kadunud on koorid, ansamblid. Kontsertide põhitegijaks on tantsijad. Prügikasti visati 20-aastase traditsiooniga Rannu Kuldnokk. Ei olevat osalejaid. Tõsi, laste Kuldnokk tegutseb, ja edukalt.

Milles siis on asi? Kärajatel räägiti sel teemal palju, pakuti mitmeid põhjusi. Tõsi ta on, meedia ja internet on tulvil ahvatlusi, aga kas ainult see? Ilmselt jättis oma jälje uus ärkamisaeg. Kärajatel oli juttu sellest, et esimesel ärkamisajal hakati Eestis ehitama seltsimaju ja koole talumeeste oma raha eest, nii kerkis ju ka Rannu vana rahvamaja mõisa hobusetallist talumeeste nõul ja jõul. Nagu eespool jutuks, tuli pärast sõda periood, mil kõik oli prii. Ja siis äkki tuli pööre, mis tõi küll iseseisvuse, aga koos sellega ka ulatusliku töötuse, paljude jaoks identiteedikriisi, alaväärsuse, pettumuse. Järsku olid ka rahad otsas, ka rahvamaja ehitus vindus rahapuuduses aastaid. Küllap ka see oma jälje jättis.

Kärajate edenedes tõusetus teravamalt ka suhete probleem. Kostis etteheiteid rahvamaja juhtidele halvas suhtumises eakamatesse taidlejatesse, nende tõrjumises. See teema on ülal olnud tegelikult juba pea kogu selle aasta või varemgi. Allakirjutanu, olles ise selles mängus sees ja leidnud ka end mõnikord tõrjutuna, on püüdnud hoida selles küsimuses distantsi (alati pole õnnestunud!), on kas teadlikult või tahtmatult sattunud kummagi osapoole aruteludesse, mis on olnud kohati väga tulised ja teravasõnalised. Aga siit on välja kasvanud tõdemus, et kõige muu kultuuri seas on väga olulisel kohal suhtluskultuur ja see on hetkel lootusetult madalal tasemel. Mõnigi mõtlematult lendu lastud terav repliik või lause võib ajada suhted lootusetult sassi. Eriti veel siis, kui see lastakse lendu veidi laiemas seltskonnas. Siis astub mängu massipsühhoos ja jõutakse välja korralikku nihilismi, vahel ka kontrollimatute lausvaledeni. Kõige selle asemel oleks mõttekam koos maha istuda, püüda võimalikult rahulikult suud puhtaks rääkida ja leida lahendusi. Tean oma pikast suhtlemisest rahvamajas toimunuga tervet rida näiteid tõsiste tüliküsimuste lahenemisest ja rahulikust kooselust pärast asjade klaarimist.

Kärajatel kostis ka arvamus, et inimeste omavahelisi suhteid on aastasadu mõjutanud vimm põliselanike ja sisserännanute vahel (Rannu kihelkonda rändas omal ajal sisse palju rahvast Viljandimaalt). Aga siis kerkib küsimus - kus on piir põliselanike jaoks? Olles uurinud Rannu valla rahva genealoogiat, ei tea allakirjutanu praeguste taidlejate ja kultuuriga tegelejate seas vist ühtki iidset põliselanikku, kõigi juured on üht- või teistpidi väljaspool. Kui keegi leiab, et eksin, vaielgu vastu!

Mis nüüd veel puutub rahalistesse võimalustesse, siis võib rõõmu ja lootusega täheldada sponsorluse või isegi metseenluse edenemist. Meie õnn on, et terve rida meie edukaid ettevõtjaid on olnud aastaid andunud taidlejad ja tunnevad vajadust seda tegevust toetada. Eks nii hakkame tasapisi eelnimetatud ajastu painest vabanema.

Kuidas edasi?

Hr. Johanson pakkus välja, et Rannus peaks käima lükkama midagi, mis kujuneks meie sümboliks. Ta pakkus välja, et kuna meil on juustutööstus, kas ei võiks traditsiooniks kujundada juustufestival (nagu Jõgeval küüslaugufestival). Mõtlemisainet valla-, rahvamaja- ja juustutööstusejuhtidele!

Allakirjutanul on juba aastaid mõlkunud mõttes idee - kas ei võiks Rannust kujuneda teatrikodu (nimi võib olla ka muu)? On ju siin sagedasteks külalisteks teatrid, vaatama tullakse teistestki maakondadest. Sageli käivad meil Rakvere Teater, Vana Baskini Teater, harvem Viljandi "Ugala" ja Pärnu "Endla". Aga oli ju aeg, mil meil olid väga tihedad suhted "Vanemuise" teatriga - ühised nääripeod ja muudki ühisüritused. Ja nüüd pole meie lähim teater meid enam üldse külastanud. Miks ei võiks "Vanemuise" lavastajad Jüri Lumiste eeskujul lavastada meil sagedamini suveetendusi? Ehk õnnestuks need suhted taastada ja luua neid teistegi sagedasemate külalistega, otsida ühiseid huvisid (miks mitte meie külateatrile kogemustekoole?). Tartumaa Harrastusteatrite iga-aastane ülevaatus võikski jääda Rannu korraldada. Arvate, et kulukas? Kindlasti. Aga kulutada suurele majale suuri summasid vaid ülalpidamiseks ei ole ka eriti mõttekas.

Tahaks väga loota, et olles 33 aastat järjepanu siin taielnud, jõuaks ehk 40 aastani välja... Ja seda edukas, toredas majas.


Arvi Sepp,

vanim pidevalt tegutsenud taidleja