Evely ja Regina tantsivad ees keskel (Foto: erakogust) Eestielu

E: Kuidas ja millal Te Ladina-Ameerika tantsude juurde jõudsite?

Evely: Mulle on alati ladina tantsud meeldinud. Kuid teadliku tantsuõppe juurde jõudsin alles 29-aastaselt. Olin Türgis puhkamas ja seal kutsuti meid sõbrannaga Havanna klubisse. Mõtlesin siis, et oh issand, ma ju ei oska neid tantse, mida seal tantsitakse … Sellest hetkest hakkas ladina tantsude igatsus minus kasvama ja arenema. Türgi-reis toimus augustis ning septembris leidsin oma postkastist kuulutuse, mis kutsus ladina tantsude trenni. Nii et alustasin kodu lähedal asuvas Mambo tantsuklubis, kus siis oma ladinakirge ja - janu leevendama hakkasin. Enne seda polnud ma kunagi tantsimist teadlikult õppinud. Klubides ja diskodel olin muidugi tantsinud, aga see polnud see. Mambost leidsin täpselt selle, mida tol hetkel vajasin. Eks algul oli raske, peale tundi tulin koju ja tegin veel teise tunni peegli ees õppides lisaks. Paari aasta möödudes hakkasin tegelema ka ladina paaristantsudega Casa de Bailes, vähem Corazonsalsa Dance Company’s, spordiklubis Panacea õppisin täiendavalt kõhutantsu, samuti osalesin kolme-neljapäevastel salsafestivalidel välismaal. Need olid hommikust ööni toimuvad tantsumaratonid: päeval treeningud, õhtul värvikad šoud, inspireerivad tantsupeod. Kui välistreenerid tegid visiite Eestisse, siis kasutasin täiendavalt võimalust õppida ka nende käe all. 2007. sastal aga sattusin sõbrannade soovitusel DanceAct’i tantsustuudiosse, kus kohtusin ka Reginaga.

Regina: Aktiivselt hakkasin tantsuga tegelema 12-aastaselt, kui minu klassijuhataja tegi oma klassile nn eelise, et saaksime peotantsu õppida (tema abikaasa oli peotantsutreener). Õppisin tol ajal sanatoorses koolis ning vanematelt ei olnud võimalik ei luba ega nõu küsida, nii et ise otsustasin, et hakkangi tantsima. Alustasime tantsuringina. Kui sellest koolist ära läksin, siis tantsimisega tegelesin ikka edasi. Suure-Jaanis leidsin tantsuklubi, kus edasi õppisin. Tantsutahe ja –huvi kasvas iga aastaga, mingi hetk hakkasin ka võistlustel käima. Kogu see tantsuelu meeldis mulle nii kohutavalt, et lõpuks sai minust ka tantsutreener.

E: Mis see miski oli, mis Sulle nii kohutavalt meeldima hakkas?

Regina: Ma ei tea, mis see oli või on. Tantsimine on meie jaoks nagu narkomaania – oleme tantsuhoolikud. See tekib millestki ja mitte millestki.
Evely: Mulle lihstalt meeldib ladina muusika, mis on nii sütitav ja emotsionaalne − paljude erinevate varjunditega: lõbus salsa, särtsakas chacha, sensuaalne bachata jne. Lisaks meeldib mulle see, et kogu aeg on midagi põnevat õppida. Meil ei ole pidudel kunagi ka alkoholi vaja. Me lihtsalt läheme ja tantsime. Võime õhtu läbi Reginaga tühjal platsil tantsida. Tantsupõranda hirmu meil pole ning selle ületamiseks pole meil ju siis ka alkoholi vaja.

Regina: Esialgu tantsisin ma ikka puhtalt klassikat – tangot, valssi jne. Aga ladina tantsude ja soolotantsu juurde jõudsin täiesti juhuslikult tänu ühele oma tantsuõpilasele, noormehele, kellele ma kunagi Tihemetsa tehnikumis peotantsu õpetasin. Mingi aeg hiljem kohtusin temaga juhuslikult Tallinnas ning ta kutsus tantsutrenni, kus tema tantsimas käis. Läksingi ja sattusin salsa trenni (õpetajaks oli Pirje Laagus). Hiljem tulid merengued, bachatad ja kõik muu juba juurde. Nii et tegelikult avastasin mina samuti ladina-tantsumaailma alles 27-aastaselt. Mõnes mõttes hüppasin sarnaselt Evelyle tundmatus kohas vette. DanceAct-is saime kokku ja sellest sai alguse ka meie ühine tantsuelu.

Evely: Hakkasime koos kavasid tegema.

Regina: Kuna ma tegelen ka õhtujuhtimisega, oli mul mingi hetk vaja üritusele saada tantsijaid. Kj tingimuseks oli see, et pean saama odavalt, aga väga head tantsijad. Raha oli vähe, aga pidu pidi olema hea. Sellisel puhul tuleb ju alati iseennast mängu panna. Valisin meie grupist tüdrukud välja, Evely valis muusika ja pani kava kokku ning läksimegi pidudele esinema.

E: Evely, kas see oli Sinu jaoks esimene kord, kui pidid tantsukava koostama ja teistele õpetama?

Evely: Kava lavaküpseks õpetamisega tegelesin esimest korda, kuigi enne seda olin erinevatel üritustel tantsimist õpetanud ja paar aastat olin ka entusiasimist plastika eratunde andnud. Esinemise tarbeks harjutasime esialgu pärast DanceAct-i trenne koridoris või kahe korruse vahel kitsal platvormil Regina mobiiltelefonist tuleva muusika saatel.

Regina: Tantsisime ja harjutasime tegelikult täiesti olematutes või ebanormaalsetes tingimustes. Aga see polnud oluline, sest ainukene oluline asi oli ja on tantsutahe. See ongi see miski, mis, vaatamata kehvadele tingimustele, paneb tantsima ja seda nautima.

TANTS KUI ENESEAVASTAMINE

E: Mida Te eneses koos tantsuga avastanud olete?

Evely: Avastasin suure tahte ning palju suurema julguse paljudes muudes eluvaldkondades. Avastasin esinemisjulguse, enesekindluse suurenemise, palju häid ja uusi inimesi enda ümber, õpetamiskire, tantsulise vormishoidmise võimaluse, ning kindlustunde ja teadmise, et ainult sisemise tahtejõu ja harjutamisega on võimalik midagi saavutada … Lisaks leidsin rõõmu- ja vabadustunde ning ületasin hirmu esimesena tantsuplatsile minna … Tantsuõpe on nagu tagurpidi püramiid – me ei saa kunagi küpseks. Alati on võimalik midagi uut õppida ja areneda. Avastasin teadmise, et kogu aeg toimub põnevaid üritusi, esinemisi ja et iga nädal on kuskil maailmas salsafestival, mis näitab inimeste ohjeldamatut soovi tantsida.

Regina: Olen oma loomult üsna pedantne ja väga konservatiivne tegelikult. Ladina tantsudest olen enese jaoks avastanud vabaduse, rõõmu ja loomingulisuse. See on joovastav, et olen õppinud klassikalistest raamidest väljuma ning see aitab mul ka muus maailmas vabam, paindlikum ning loomingulisem olla. Lisaks avastasin tantsuga eneses naiselikkuse, viisakuse ja lugupidamise nii enese kui ka teiste vastu, ning saavutasin hea rühi. Tänu tantsule ja nendele inimestele, kes mu ümber nüüd on, olen avastanud eneses palju pehmema loomuse.

TANTS KUI ELU

E: Kas tantsimisel on Teie jaoks mingi konkreetne eesmärk või on see pigem saanud elustiiliks?

Evely ja Regina: Meie eesmärk on ise areneda ning õppida nii hästi õpetama, et suudaksime oma rõõmu ja oskusi ka teistega jagada.

Evely: Meie jaoks on tants elu ja elu on tants, kuid kindlasti on eesmärgiks ka see, et elada meeldivalt ja tervislikult. Püüame võimalikult paljude erinevate õpetajate juures õppida ning end ka välismaal täiendada.

Regina: Tants on kindlasti minu elustiil. Kui tantsin, ei ole maailmas minu jaoks ühtki muret või probleemi. Olen ainult mina, muusika, minu tants ja vaba tahe.

E: Milline on Teie lemmiktants?
Evely:
Mind sütitavad kõik tantsud − tantsin hea meelega kõiki ladina tantse. Mulle meeldib muusika, milles on kirge, meloodiat ja sisu. Öeldakse et tants on hinge peegel, nii et tavaliselt valin tantsud hetketunde järgi. Mulle ebameeldiva meloodia järgi ma tantsida ei saa.
Regina: Minu lemmikud on merengue ja reggaenton.

E: Kas Teil on nn tantsueeskujusid?

Evely: Kindlasti on eeskujudeks treenerid, kes minu vormimisele on kaasa aidanud (näiteks Alina Moskvina, Jessica Cherbakov, Pirje Laagus) ja lisaks on veel palju-palju lemmikuid ... Olen kõvasti üle saja erineva treeneri tundides õppinud.

Regina: Minul ei ole konkreetseid eeskujusid, kuid olen tänulik kõikidele treeneritele, kelle käe all olen ennast arendanud ja õppinud.

TANTSUÕPETAJA MISSIOONIST

E: Kas tantsuõpetajaks sünnitakse?

Evely ja Regina: Sellest ei piisa, et ise väga hästi tantsida, tuleb osata seda oskust ka teistele edasi anda.

Evely: Arvan et pedagoogilisus on kaasa sündinud, ajaga õpitakse professionaalsemaks. Ma naudin ja armastan õpetamist nüüd isegi rohkem kui ise trennis käimist. Saan sellest väga tugeva positiivse laengu ja eriti kui tantsijad juba ise tulemusega rahule jäävad ning tagasiside väga hea on olnud. See on parim kingitus õpetajale. Tantsida saab ainult armastusega. See on ka minu eesmärk. Torisedes ja pahandades on raske tulemust saavutada, kuigi eks vahel peab ka nõudlik olema. Õpetamine on olnud tantsukarjääri loomulik jätk ja kuna enamus võimalusi on lihstalt kuskilt lumepallina veerema hakanud ja lõpuks mulle sülle kukkunud, siis olen 100% veendunud, et teen elus seda, mida tegema pean.

Regina: Õpetaja ei saa kunagi mütsiga lööma minna. Ma ei saa õpetada teistele seda, mis mul endal üldse välja ei tule. See oleks ju pettus. Kui ma tantsimisega alustasin, ei mõelnud ma kunagi pedagoogiks saamise peale. See lihtsalt tuli minuni ise. Avastasin, et mulle meeldib anda teistele edasi seda, mida ma oskan ja mis mulle väga meeldib.

Evely: Õpetamine on väga loominguline tegevus. Õpetaja peab olema paindlik, jäigalt ei tohi oma ettevalmistatud tunnis ja kavas kinni olla, sest tund võib hoopis teise suuna võtta ja siis tuleb uues olukorras õpetamisega hakkama saada.

Evely ja Regina: Kui leiame enesele õpilased, kellele meeldib teha seda, mida me väga armastame, siis see teeb meid ülirõõmsaks.

KÕIK KARUD ARMASTAVAD DžAIVI
E: Kas kõik “karud” on võimalik tantsima panna?

Evely: Kõik “karud” on võimalik tantsima panna. Hea mõlemapoolse tahte korral on kõik võimalik, õpilasel peab olema tugev tahe ja veel parem kui ta kodus ise õpib, kordab. Ka mina alustasin nii, et olla järgmises tunnis veel sammukese võrra parem. Kui sammud ning rütmitunnetus selgem, siis jõuab mõelda kehatööle, stilistikale ja täiel rinnal nautida tantsu. Tants on rõõm, kuid eks sai isegi tuldud esimesel aastal trennist tusasena koju, kui kava ei jäänud korralikult meelde. Nüüd tundub see nii naljakas, aga võib-olla see oligi edasiviiv jõud, et mitte alla anda.

Regina: Uskuge – kõik “karud” hakkavad tantsima (kuigi võibolla mitte päris kõiki tantse, aga see ju pole oluline). Olen “karusid” küll õpetanud. Avastasin kunagi, et kõik “karud” armastavad väga džaivi. Ilmselt on see rütm selline, mis ei jäta eriti mõtlemiseks aega (naerab) …

Evely: Teine tants on merengue, mis ka “karudele” meeldib. See on samuti üsna lihtne, kuid samas päris tempokas tants.

Regina ja Evely: Kindlus- või mugavustunne tantsides tekib igaühel erineva ajaga, aga kindlasti tuleks paari aastaga arvestada (seda muidugi siis, kui ikka treenida ja harjutada, muidu ei tule mingit tulemust). Istudes tantsimist selgeks ei saa!

Evely: Esimene aasta on nn kobamisaasta. Teisel aastal hakkab keha avanema, nii et muusika läheb kehasse ja siis paned juba täiega ning kogu naudinguga.

Regina: Mina võin ka seda öelda, et kui Evely hakkas meid treenima ning kavasid õpetama, siis tundsin , nagu tantsiksin esimest korda. Kõik on vahel ebakindlad. Arenguks tuleb lihtsalt harjutada ja pingutada. Evely on minu puhul karm õpetaja ka (itsitab) …

Evely: Oleme mõlemad perfektsionistid. Ja see on meil kahepoolne kokkulepe, et me ei tee teineteisele mingeid allahindlusi. Meil on põhimõte − selleks et teisi õpetada, peame ise asja väga heal tasemel valdama. Kui teeme uue esinemise tarbeks kava, siis tantsime selle umbes 50 korda enne läbi, kui hakkame oma õpilastele õpetama.

E: Mis on tantsimise ja tantsuõppe juures kõige olulisem?

Evely: Hetkel tunnen (vähemalt Kundas) puudust peeglitest. Peegel on oluline. Tantsuõppes on oluline saavutada kontakt, peeglist saab jälgida kogu grupi edasiminekut või valmisolekut edasiminekuks ning vajadusel ka väikese vea puhul õigel ajal sekkuda. Kuid muidu paneksin esiritta entusiasmi, distsipliini, tervise. Terves kehas on ju terve vaim. Kõik muu kujuneb tasapisi: rütmitaju, julgus, plastilisus, enesekindlus, esinemisjulgus, hirmudest vabanemine. Veel on oluline sisemine rõõm ja armastus tantsu vastu.

Regina: Eelkõige on oluline kannatlikkus, rõõmsameelsus ja tahe … Mul on ühes treeninggrupis üks u 45-50aastane naine, kelle juures mulle meeletult meeldib see, et kui tal läheb sassi, siis ta paneb silmad kinni ja tantsib seni täiesti oma tantsu, kuni jälle järje kätte saab. Mina naudin tema vabadust ja positiivsust, sest ta tõesti ei lase millelgi välisel oma tantsurõõmu segada ning naudib igat tantsu- või trennihetke. Vot selleni tahaksin ma treenerina jõuda, et mu õpilased tunneksid tantsimisest, liikumisest ja muusikast lihtsalt rõõmu ning oleksid tantsides piirangutest ja muredest vabad.

TANTSIDES SÜGISMASENDUSE VASTU

E: Tüdrukud, kas Te kannatate ka sügiskaamose all? Kuidas sellega võitlete?

Evely ja Regina: Me ei pea sellega võitlema, sest meil pole sügisel masendust.

Evely: Ainuke, mis mind sügises ja talves häirib, on soojuse puudus. Muu ei häiri mind absoluutselt, minu emotsioone lihtsalt ei mõjuta pilves või vihmane ilm. Sõidan palju autoga ja seal võib vihm või ka lumetorm vägagi mõnus vaatepilt olla. Minu jaoks on olulised lähedased ja usaldusväärsed inimesed, mitte see, mis ilm väljas on ja kas päike paistab või ei paista.

Regina: Kui elu on tants, siis kaamost pole :) … Ma ei ole seda enese juures küll kunagi tähele pannud. Vahel mulle kohe meeldib, et on natukene nutune sügisilm. See annab võimaluse, et aeg maha võtta, lugeda või midagi muud mõnusat teha. Ilmast ei tohi end häirida lasta. Tantsutrenni saab alati minna (naerab) …

TANTS KUI TERAAPIA

E: Kas tantsides on võimalik valust või ka näiteks haiget teinud kogemusest, negatiivsetest veendumustest ja blokeeringutest vabaneda?

Evely: Olen selles veendunud, et tantsides väheneb nii hingeline kui ka füüsiline valu. Mina ise sain oma valutava selja teisel tantsuaastal täitsa korda. Nüüd ei ole mingit probleemi. Muusika ise on ju teraapia. Lisaks tuleb ladina tantsudes väga palju tööd teha puusadega, kus asub nn eluenergiaalge, siis saab energia paremini liikuma, mured ja kurbus vähenevad, keha saab palju positiivseid emotsioone ja jõudu ning tuju ongi parem ja igasugused erinevad negatiivsed tõkked lihtsalt kaovad. Ladina tantsud on vabastavad, keha toodab tantsides positiivseid hormoone ning lihased ei ole pinges.

Regina: Kindlasti on. Võistlustantsust saadud vigastustestki olen ma end nüüd ladina tantsudega tervendanud. Leevenenud on selja- , põlve ja muud valud. Lisaks kaovad tantsides kõik muremõtted, nende jaoks pole siis lihtsalt ruumi. Tantsuga on võimalik kõike väljendada: rõõmu, kurbust, viha – kõiki emotsioone ja see on igas mõttes teraapiline.

TANTSUTÕKKED JA NENDE ÜLETAMINE

E: Tüdrukud, mõelge sellele, et kui on nii, et kellelgi on küll suur tantsutahe, aga tal on see tahe kodus tasakesi ja omaette ning ta ei julge oma tahtega toast väljagi tulla. Kuidas sellest tõkkest või hirmust üle saada, nii et ikkagi kodust välja tulla ja tantsima hakata.

Regina: Alustasin just hiljuti Kuusalus uue grupiga treeninguid ja seal on mul mõned eakad daamid, kel tekkis esialgu väga palju tõrkeid, et nemad ei suuda ja ei saa – tuhat kompleksi või takistust (et kõik on nooremad ja kõik on kõhnemad ning kõik tantsivad neist paremini jne) … Läksin treeningu ajal siis nende juurde ning rääkisin, et tänases trennis ei ole oluline – tegelikult pole see esimese korraga ju võimalikki −, et nad saaksid tantsimise selgeks. Oluline on feeling. Ja selleks pole muud vaja kui tahet. Oskused ja õiged sammud tulevad ajaga tasapisi iseenesest. Me lihtsalt tantsime, tunnetame muusikat või tegelikult tantsime nii, et me ei lase end ka muusikal segada. Küll me lõpuks õpime ka muusikale toetuma ning seda nautima. Vahel tuleb ka lihtsalt südamest naerda, kui kõik segi ja sassis on. Mulle väga meeldib, kui mu õpilased trennis naeravad. See on kuidagi vabastav … Oleme ju kõik ainult inimesed. Kõigil läheb sassi. Peabki minema, sest vigadest me ju õpimegi.

Evely: Algajatel on palju hirme − mida teised ütlevad või mõtlevad jne. Tavaliselt on üksi sellest raske üle saada, kuid koostöös saavutatakse ka tulemus. Kireta tants on poolik, sellepärast tuleks tantsu põimida enda emotsioone julgelt, kuid see kujuneb pikaajaliselt ja muidugi – pean seda ikka ja jälle kordama −, et hea ning tugeva tahte tulemusel. Kui tekib tunne, et muusika läheb kehasse, tantsid muusikasse kava teadmata, omaloomingut, siis arvan, et on saavutatud see takistuste-tõkete ületamine.

Regina: Lisaks sisendan ma oma õpilastele, et nad on maailma kõige ilusamad inimesed. Tingimusteta. Sest ainult maailma kõige ilusamad inimesed tulevad ladina tantsude trenni. See lihtsalt on nii ja vaielda pole siin midagi (ise naerab lõbusasti …)

Evely: Koos tantsuoskusega kasvab ka eneseusaldus ja –kindlus. Esialgu tuleb end võib-olla natukene ka ära petta, st, vaatamata ebakindlusele selg sirgu lükata, kontsaga kingad jalga panna ja kindlus- ning sisemine turvatunne kasvab iseenesest.

Regina: Esimese trenni ehmatusest tuleb üle olla, sest esimene trenn on alati kui raketiteadus, mis mõjub šokina. Aga see läheb üle. Me lubame, et see läheb üle.

Evely: Veel aitab see, kui pärast trenni kodus kohe edasi harjutada. Oma kogemusest tean, et siis on järgmises trennis palju kindlam tunne.

Regina: Olen oma õpilastele ka seda soovitanud, et näiteks köögis toimetades teha ka tantsuharjutusi – pliidi ees seistes puusadega kaheksaid või midagi muud taolist. See aitab ja vabastab pingest. Aga vahel aitab ka nn sisemine jonn või viha, et ma pean hakkama saama.

Evely: Koristadeski on hea rütmitunnetust harjutada. Tuleb lihtsalt mingis kindlas rütmis liikuda, kui sellele veel puusade töö ka lisada, siis on juba suur samm edasi liigutud. Kui alustasin salsasammudega esimestes tundides, siis harjutasin põhisamme igapäevaselt kodus toast – tuppa, kööki jne liikudes. Koridoris on peegel, selle ees tegin alati teise ruumi liikudes pöörde ... Lähedased olid sellega juba väga harjunud ... kui ühel korral ei teinud, siis märgiti kohe ära: “Aga kuhu pööre jäi :D?”

EESTLASED JA LADINA TANTSUD

E: Mis Te arvate, kas Ladina-Ameerika tantsud on eestlaste meelelaadile omased?

Evely: Minu arvamus on, et eestlased on ladina rahvas :). Vähemalt see osa rahvast, kel on säde sees ning kes trenni tulevad. Ma pole tõesti kunagi kedagi kohanud, keda ladina muusika väga külmaks oleks jätnud ... Salsatantsijaid on tohutult juurde tulnud. Huvi on meeletu. Kuigi õige on, et kõik ei saa kõigile meeldida. Loomulikult on erandeid. LA-s on see rütm ning kehatöö sünnipärane, aga meil võtab natuke kauem aega, sest me ei ela selles melus ja rütmis. Välistreenerid on eestlastele pigem ette heitnud liigset tehnilisust. Minu arvamus on, et peame siiski tehnikat ka õppima, sest see teeb tantsu ilusaks ja elegantseks ning kindlasti ka füüsiliselt lihtsamaks.

Regina: See meeletu huvi võib olla pigem millegi täiesti uue või võõrapärase ihalus või vajadus, sest ega need Ladina-Ameerika tantsud eestlastele siiski päris omased pole. Mul on tunne, et selle stiili võtavad omaks need, kes on pisut loomingulisemad ja vabamad. See muusika toob kokku inimesed, kelles on rõõmusädelus sees. Sellesse ei mahu kadedus ja kibedus. Lisaks on ladina tantsud väga seksikad.

TANTS HOIAB VORMIS

E: Kuidas end vormis hoiate?

Evely: Tantsides :) Ja kuna olen Oriflame konsultant, siis tarvitan ka Wellness-i terviseprogrammi tooteid. Lisaks ei lase ma kunagi tühja kõhu tundel tekkida. Kui on vaja, tuleb süüa, aga muidugi mitte pihuga kartulikrõpse ja friikartuleid sisse ahmides. Vahel luban enesele nii hamburgerit või õhtul šokolaadi, rannas jäätist, aga ma ei põe sellepärast kunagi, sest tean, et rapsin selle järgmises tantsutrennis maha. Mingisuguseid lisapingeid pole ellu vaja.

Regina: Tantsides :) Ma ei võta isegi vitamiine. Tants on vitamiinide eest ka. Ja ma ei tee ühtki üleliigset asja (ei tee kodus kõhulihastele harjutusi, ei käi jooksmas jne). Söön ma kõike, mida tahan. Tavaelu ja tants ongi need, mis vormi annavad. Ja loomulikult lapsed :) … Kõike tuleb nautida ja pingevabalt võtta.

E: Kas armastate ka küpsetada-kokata?

Evely: Mulle meeldib köögis loominguline olla. Naudin küpsetamist ja kokkamist väga. Vahel on nii et külmkapis nagu polegi midagi, aga söök valmib lihtsatest vähestest olemasolevatest ainetest. Võin öelda, et olen kõigesööja, aga lemmikrooga mul pole. Naudin suure rõõmuga koduseid lihtsaid toite ja samas võin ka restoranis gurmaanitseda. Minu jaoks on oluline proovida elus palju erinevaid toite ja maitseid. Olen ses mõttes julge ja ei karda ka tundmatus kohas söögikohta astuda ning tellida midagi põnevat ... Tuleb meelde üks naljakas juhtum Indias. Valisin rootsi lauas taldrikule proovimiseks erinevaid sööke. Kuid ühes toidus olevaid tükikesi püüdsime mõistatada, mis need võiksid küll olla ... Arvasime, et väga hästi valmistatud kanafilee kastmes ... Pärast läksime koka juurde küsima ja tuli välja, et hoopis kohalik seen.

Regina: Mulle ei meeldi kokata, aga mulle meeldib, kui seda teevad teised, nii et on maitsev ka. Kuid kui ma süüa teen, siis valmistan kas ahjuliha, kodukotlette, šnitslit või pitsat, sest need tulevad mul küll hästi välja. Ja kõik tellivad just neid roogasid, kui külla tulevad. Aga eriti suured minu nn nelja spetsialiteedi fännid on muidugi mu lapsed :)

KUI TANTSUD ON TANTSITUD

E: Millega Te peale tantsimise tegelete?

Evely: Hetkel on tantsimise valdkonnas tööpõld laienenud ja tegelen palju just tantsutreeningute ettevalmistamisega (st enne trenni paar tundi tantsu ja muusikakuulamist kodus jne). Ka jooga ei puudu mu argielust. Lisaks olen riiklikus eksamikeskuses eksamikomisjoni liige nii eesti keele tasemeeksamitel kui ka põhikooli- ning gümnaasiumiõppes. Vaikselt tegelen veel Oriflame ilu- ja tervisemaailmas. Olen ka reklaami-ja filmivõtetel osalenud. Löön kaasa ka naisteorganisatsioonis LC, kus iga kuu toimuvad väga huvitavad, harivad kohtumised, ekskursioonid, üritused. Veel meeldib mulle tegeleda käsitööga: õmmelda, kududa, batikat teha, disainida jne (kuid seda kõike on jäänud üha vähemaks). Kuna tutvusringkond on üsna suur, siis on ka palju üritusi, nii et vahel ei tea, mida võtta, mida jätta. Suvel korraldasime Reginaga Tallinna ja Kunda tantsijate jaoks esimest korda tantsulaagri Panter.

Regina: Peale tantsimise teen meeste vanglas raamatukogutööd ning dramaturgiaringi. See on väga suur väljakutse ja täiesti teine maailm. Aga mulle meeldib. Minu väga suured hobid on aga teater ja kino. Võin etendusi ja filme lõpmatuseni vaadata. Olen ka näitlejatööd teinud mängufilmis ning olin saates “Eesti omad” saatejuht. See oli vestlussaade muusikutega. Loomulikult jälgin ka igasuguseid tantsusaateid üle maailma ja üritan kõigega kursis olla.

PUHKAMIST EI TOHI UNUSTADA

E: Kuidas Te puhkate?

Evely: Mul on soodumus üle töötada, sest võimalusi ja põnevust on elus ju nii palju, siis on raske ka EI öelda. Kuid kuna ma end suhteliselt hästi tean, siis ka suudan hetkel paremini valikuid teha ja kasvõi puhkama sundida ja end välja lülitada. Igapäevane meditatsioon aitab hästi taastuda. Ja loomulikult on korralik uni lausa hädavajalik ning, kuna treenin palju, siis pean ka sööma korralikult. Eesmärk on koguda võimalikult palju häid emotsioone, naeratusi, positiivsust. Tundub, et mul on palju inimesi ümberringi, aga siiski on mu lähedaste ring väga väike, koosnedes usaldusväärsetest, oskuslikult ja pikaaegselt valitud isikutest. Minu usalduse võidab kiiresti, aga kui seda ükskord kuritarvitatakse, siis tagasitee on palju käänulisem. Tubli töö eest püüan end premeerida ja need kingitused võivad olla seotud puhkuse erinevate võimalustega (lähen SPA-sse, kosmeetilisse hooldusse või mõnele huvitavale üritusele).

Regina: Tantsides :) … teatris ja kinos käies. Kui saaks päevast päeva ainult teatris ja kinos käia ning tantsida, siis ei olekski rohkem midagi vaja. Kuid aeg ajalt tuleb realist ka olla. Evely õpetusel olen ka mediteerima hakanud. Evely suudab mind hoida ja tasakaalustada, et ma end üle ei küpsetaks või kõike korraga enesest ära ei jagaks …

Evely ja Regina: Naudime ka üksiolemise hetki. Oskame ka nii olla, et me mitte midagi ei tee. Meil kummalgi pole iseendaga igav.

TANTSUTREENINGUD KUNDAS

E: Rääkige palun ladina tantsu treeningutest Kundas (eesmärgid ja võimalused, kellele mõeldud, kellele sobib jne)?

Evely: Tantsutunnis õpetatakse erinevaid ladina tantse vahvate kombinatsioonidega sütitava muusika saatel. Õpime salsat, merenguet, tšatšat, bachatat, reggaetoni jne. Tants annab mõnusa enesetunde, parandab koordinatsiooni ja annab piisava koormuse, et vormis püsida. Õpime ka stilistikat, mida on hiljem võimalikkõikvõimalikes spontaansetes tantsusituatsioonides ära kasutada.

Regina: Vanus, sugu ja füüsiline vorm pole olulised. Kaasa tuleb võtta naeratus ja rõõmus tuju, veepudel ning mugavad jalatsid. Ja ka “karud” on väga oodatud :) … * Samal ajal helistab Evelyle keegi viiekümnendates daam, keda Evely julgustab tantsutrenni tulema, sest vanus ei ole tantsimise juures tõesti üldse oluline …

E: Lugemisaasta raames pärin igalt intervjueeritavalt eredaimate lugemiselamuste kohta kaks küsimust: 1) Kas mäletad oma lapsepõlve lemmikraamatut ning seda, miks sellest raamatust lemmik kujunes? 2) Mida Sa viimati lugesid v milline oli viimane eredaim lugemiselamus?

Evely: Väikese tüdrukuna lugesin küll lasteraamatuid, kuid lemmikut ei mäleta. Pigem oli nn lugemisfavoriidiks ajakiri Täheke ja hiljem Noorus (võib-olla sellepärast et mulle meeldib kogu aeg midagi uut kogeda, ammutada uusi elulisi teadmisi). Samas kuulasin palju lastele mõeldud vinüülplaate ja muusikat ning raadiost õhtujutte. Viimati lugesin David Deida raamatut “Tõelise mehe tee”. Soovitan eriti meestele :)

Regina: Tegin kooli ajal nn ükt tunde raamatukogus ja lugesin siis vist kõik lasteraamatud läbi, aga lemmikut ei mäleta. Praegune vaieldamatu lemmik on inglise romaan. Armastan armastusromaane. Need tasakaalustavad kaasaegset tegelikkust. Jane Austeni “Uhkust ja eelarvamust” olen rohkem kui kuus korda lugenud ja iga kord avastan sealt enda jaoks midagi uut. Kuna aga mulle meeldib ka psühholoogia, siis viimasel ajal olen lugenud raamatuid suhtlemisest, käitumisest ja ellusuhtumisest …

E: Kas Te soovite lõpetuseks veel muid mõtteid ja ideid lisada?

Regina: Idee on luua oma tantsukool või –stuudio :)

Evely: Ja talvelaager tuleb kindlasti :) … TULGE TANTSIMA!!!

Meie Kodu toimetajaga jagasid oma mõtteid tantsutreenerid Evely Vaigur ja Regina Evert