Erkki Juhandi kureeritud näituse avamisel rannarahva muuseumis, kus ta vestleb Helle Meri ja Andrus Ansipiga Erakogu

Püha Jaakobi kirikus olete olnud kunstikuraatori tegevusega seotud nüüd juba viis aastat. Kuidas (ja kellel esimesena) tuli mõte hakata selles kaunis pühakojas kunsti esitama mitte ainult üksikute teostena, vaid pidevalt vahetuvate näitustena?

Tõepoolest on alates kiriku pühitsemisest 2007. aastal regulaarselt toimunud ka kunstinäitused.
Kirikuhoone on projekteeritud aknaga laes ja seega tühja seinapinda on palju, ainuüksi see fakt annab eelduse suurte tühjade seinte elavdamiseks ja kauni kunsti eksponeerimiseks.
Olemuslikult ei pea ju kirikuhoones kunsti näitama, eelkõige on pühakoda Jumala teenimiseks, see on elava koguduse koda, kuid kui sellest printsiibist kinni pidada, ei ole näituste olemasolu takistuseks, vaid pigem toetab põhieesmärki.

Pealegi on kirikusaali seinad eraldatud eenditega ega ole vastastikku sirgjooneliselt - see annab ka ruumilises plaanis fookuse alati altarile ja seintel olev kunst ei domineeri. Tähtis on seegi, et kui paljud inimesed on võõrdunud tavast käia galeriides, siis nüüd tuleb ju hea kunst viimsilastele koju kätte. Ja inimesi-vaatajaid jätkub. See on tänuväärne töö.

Kuraatori nimetus tähendab minu puhul kunstniku, tema loomingu vahendamist läbi näituse vaatajani, ei muud. Seega on galerii tegevus alanud ja kulgenud oma tasast ja loomulikku rada kuni tänaseni, idee autor ja elluviija olen olnud siiani mina, aga tänu kuulub kindlasti kunstnikele, koguduse õpetajale, juhatusele - nad on mind usaldanud. See on minu vabatahtlik ja tasuta tehtav töö koguduse ja Viimsi inimeste heaks.

Küllap tuleks loetelu päris pikk, kui hakkaks kõiki autoreid loetlema, kelle töid on Püha Jaakobi kirikus nende aastate jooksul olnud vaadata, aga siiski, ehk mõned tuntumad, huvitavamad, haruldasemad nimed, kui mingit valikut püüda teha. Ja kelle näitus oli esimene ning millal?

Esimesena oli kunstnik Ove Bütneri näitus, maalid olid üleval ka kiriku pühitsemisel. Ma pean vabandama paljude harrastuskunstnike ees, kelle loomingut pole meie pühakojas näidatud. Püüan eelkõige tutvustada Eesti professionaalset kunsti, samas unustamata ka meie Viimsi valla tegijaid.
Tulemas on Viimsi Kunstikooli õpilaste näitus, ka see koostöö teeb juba ette suurt rõõmu.
Enamus näitusi on - olgu maalide või graafika puhul - nagu loodud meil eksponeerimiseks.
Ma ei julge eriti kedagi esile tõsta, ei taha solvata neid, kes jääksid loetelust välja. Kuid vaadates tagasi näiteks viimasele kahele aastale, on olnud näitused esikunstnikelt - Sirje Runge, Mare Vint, Andres Tolts, Raul Meel, Vive Tolli, Reti Saks, Uno Roosvalt, Tiina Tammetalu, Malle Leis, Peeter Sink jt. Tänan neid kõiki ja ka neid, kes on loetelust välja jäänud. Meeldejääv oli koostöö Valli Lember-Bogatkinaga.

Millised on kriteeriumid, mille järgi olete valinud neid näitusi või kunstnikke, kelle töid oleme saanud siin näha?

See on hea, et küsite ka kunstnike kohta. Mõned kunstnikest on minu sõbrad, paljusid olen tundma õppinud koostöö käigus. Tahes või tahtmata tekib üsna isiklik emotsionaalne side kunstnikuga, seda eriti näitust ette valmistades. Mõnega rohkem, teisega vähem. Kas see on õige, ma ei tea, aga nii on kujunenud.

Kunstnik ja ta looming peab kõnetama - vaatajale midagi ütlema. Teiseks ei tohi ta riivata kristlust ega ka koguduseliikmete usuelu ja maailmavaadet. Kaasaegne kunst ei pruugi alati meeldida või olla vaatajale kergelt kätte tulev, aga see on osa meie tänapäevast, meie kultuurist.

Alati peab arvestama, et meil on tegemist tegutseva pühakojaga, kus näituse ülevaloleku ajal toimuvad nii laulatused, ristimised, matused ja muidugi kõige tähtsam - jumalateenistuslik elu. Seega peab omama austust ja lugupidamist, kirikus olev ei tohi riivata inimese tundeid. Minu teada oleme Eestis ainus kirik, kus regulaarselt toimub näitusetegevus kirikusaalis.

Ruum seab ka omad tingimused. Millised?

Arvestan sellega, et vähem on rohkem. Ei tohi olla ülekoormatust. Muidugi ei ole kaasaegne kunst lihtsalt illustratsioon või ruumi kaunistus, ta annab edasi kunstniku vaba ja sõltumatu nägemuse ideedest, mida ta kannab ja edastab.
Kirikuruum on muidugi spetsiifiline paik ja tingimusi kirjeldasin eelpool. Olen reisides näinud paljusid tegevkirikuid, kus toimuvad regulaarselt ka näitused, seda peetakse loomulikuks. Seega loodan, et ka meie pühakojas toimuv kunstielu ei jääks märkamata ja võetakse omaks.
Ka tehniliselt on vaja eeltingimusi. Neid on muidugi mitmeid, kuid eelkõige peab olema ruum aastaringselt kasutatav, see tähendab köetud, meil on see täidetud.

Kui kaua tavaliselt üks näitus üleval on?

Tavaliselt on näitus üleval kaks kuud, aga on ka lühemalt, sõltub ka liturgiliselt kirikuaastast. Ma ei taha, et igapühapäevalise kirikulise jaoks muutuks ümbritsev mingiks pidevalt vahelduvaks piltide virvenduseks, peab jääma väärikalt aega. Me ei ole kasumit taotlev galerii, kunstnikud ei pea näituse eest maksma. Pühakoda ehitati paljude inimeste ja ettevõtete annetustest. On tore, kui anname nüüd midagi tagasi.

Õige pea avate Tiit Pääsukese maalide väljapaneku. Kas tänavuse aasta näituste nimekiri on juba suveni või pikemaltki koos? Kes on mõned järgmised kunstnikud, kelle töid saame näha?

Kunstnik Tiit Pääsukese näitust ootan väga, juba kiriku pühitsemise järgsel ajal soovisin tema maale näidata. Tean, et kunstnik maalib mitmed tööd just kiriku näituse jaoks. Plaanid on tehtud järgmise kahe aasta kohta, aga püüan olla paindlik, et vajadusel saaks ka muudatusi teha. Põnevaid näitusi on veel tulemas. Koguduse kodulehel on tänu õpetaja Mikk Leedjärvele ka lahkesti jooksev teave kättesaadav. Ja kui kellelgi on huvi kunsti osta, siis ka see võimalus on huvi olemasolu korral olemas.

Mida annab selline tegevus kuraatorile endale?

Nagu teada, olen Viimsi koguduse rajaja ja kauaaegne vaimulik. Nüüd saan eemal olles pidada sidet ja ka väikese panusega teha midagi koguduse heaks. Ja seda ei olegi vähe.
Olen tänulik.
Õpetab nägema kaduvas kadumatut. Annab rõõmu ja rahu.