Küsib Hillar Kohv, vastab Kadri Simson

Hillar Kohv (H.K.): Sünnipäev, sünnikodu, vanemad, suguvõsa?

Kadri Simson (K.S.): Sündisin 22. jaanuaril 1977. Minu vanemad kohtusid Tartu Ülikoolis ajalugu õppides. Isa Aadu Must jätkas kohe peale lõpetamist õppejõuna ja on olnud juba aastaid ajalooprofessor. Ka minu ema on seotud teadusega. Minu isapoolne vanaema oli Tori koolis õpetaja ja tema vanemate talu on Tohera külas. Isapoolne vanaisa on pärit Surju vallast. Minu ema lapsepõlv möödus Pärnus, nii et temalgi on siinse kandiga oma seos. Kuna mu isa on uurinud eestlaste perekonnanimede ajalugu, siis tean päris täpselt, kus minu esivanemad oma nimed saanud on ja ka seda, millised Mustad on minu sugulased ja millised on hoopis teistest Eestimaa nurkadest pärit.

H.K.: Haridus (millistes koolides õppinud ning kus, alustades algusest)?

K.S.: Ma lõpetasin keskkooli Tartus. Aga olen teises klassis käinud ka Tori koolis, sest mu vanemad said stipendiumid õppimiseks ning sellel ajal olin koos noorema õega Toris vanaema juures. Tartu Ülikoolis õppisin ajalugu ja magistrikraadi kaitsesin Londoni ülikoolis.

H.K.: Perekonnaseis, kes on abikaasa ning millega tegeleb ning kus ja millal tutvusite oma abikaasaga ning millal toimus pulmapidu, äkki on pulmapäevast midagi põnevat meelde jäänud?

K.S.: Nii nagu minu vanemad kohtusid Tartus ajalugu õppides, kohtusin ka mina oma tänase abikaasaga Tartu Ülikoolis. Me alustasime Priiduga 1995. aastal kursusekaaslastena ajalooõpinguid ja 2008. aasta suvel abiellusime. See suvi oli väga vihmane, aga just meie pulmapäeval säras soe päike. Ma usun vanarahva tarkust, et pilvitu taevas pulmapäeval lubab ka meil loota pikka ja pilvitut kooselu.

H.K.: Huvialad?

K.S.: Mulle meeldib lugeda. Sügiseti armastan seenel käia ja talviti uisutada. Eelmisel talvel oli üks toredamaid kogemusi Viljandi järvel toimunud uisumaratonil osalemine.

H.K.: Kelleks soovisite saada lapsepõlves ning millal ja millest tekkis huvi poliitika vastu?

K.S.: Lapsena tahtsin ma saada kas raamatupidajaks, sest mulle meeldis peast arvutada või siis töötada raamatukogus, sest ma armastasin raamatuid. Huvi poliitika vastu tekkis aga laulva revolutsiooni ajal. Mu isa oli väga aktiivne Rahvarindes ja ma käisin temaga paljudel üritustel kaasas. Sel ajal oli iga eestlane omal viisil poliitik.

H.K.: Kirjeldage ühte tööpäeva Riigikogus, millal algab ja millal lõpeb?

K.S.: Töönädal riigikogus algab esmaspäeval kell 9. Alustuseks arutame kolleegidega läbi eesootava nädala päevakorra ja lepime kokku, kes mis teemal kõne peab, milliseid muudatusettepanekuid me teeme valitsusest tulnud seadustele ja kuidas me hääletame. Järgneb töö rahanduskomisjonis, mille kõige olulisemaks ülesandeks on Eesti riigi eelarve koostamine. Igal esmaspäeval kohtun ka sotside ja rahvaliidu esindajatega, et nendega koostöö kokku leppida. Päeva teises pooles vastavad ministrid riigikogu liikmete arupärimistele. Mõnikord läheb see vastamine hiliste õhtutundideni ja seda näidatakse alati ka TV14s.

H.K.: Mida arvate 1000-kroonisest toimetulekutoetusest, kas sellega ikka elab üks inimene kuus ära?

K.S.: Siis, kui Keskerakond oli valitsuses, oli toimetulekutoetus mõeldud selleks, et ka kõige suuremas hädas olev inimene ei jääks nälga. Viimati arvutati miinimumtoidukorvi maksumus välja 2007 jaanuaris ja see oli 1000 krooni. Aga viimasel kolmel aastal on toiduainete hinnad 20 protsenti kasvanud ja euro tulles kasvavad nad veelgi. Selle tõttu ongi Keskerakond nõudnud valitsuselt, et toimetulekutoetus tõstetaks 1200 kroonile. Seda enam, et raha selleks on olemas. 2010. aastal jäi 12 miljonit krooni toimetulekutoetusteks mõeldud raha lihtsalt üle.

H.K.: Miks on nii, et kui peres on näiteks mitu inimest töötud, et siis kõik ei saagi 1000 krooni toetust, teatavasti saavad teised pereliikmed toetust vähem mitusada krooni?

K.S.: Mind tõesti kurvastab, et raskustes perede pealt hoiab tänane valitsus kokku ja samas tõstab muudkui vanemapalga ülempiiri. See on suhtumise küsimus. Mina arvan, et riik peab eelkõige aitama nõrgemaid, mitte premeerima rasketel aegadel kõige jõukamaid.

H.K.: Kas peate valimisreklaamide peale raisatavaid suuri rahasummasid normaalseks, kui samas võiks seda raha hoopis töötute ja paljulapseliste perede abistamiseks kasutada-jagada?

K.S.: Valimisreklaam võib anda vajalikku infot, aga samas võib ka lihtsalt eksitada. Aga ma toon ühe näite. Kas te teadsite, et Keskerakond on algatanud Töökohtade loomise seaduse, mis aitaks ettevõtetel uusi inimesi palgata. Valitsus ütleb, et töötud on ise oskusteta ja sellepärast peabki Eestisse jääma aastateks väga kõrge tööpuudus. Keskerakond aga leiab, et kui inimesed tööle aidata, siis võidab ka riik. Ta ei pea enam maksma toimetulekutoetust, vaid saab hoopis maksumaksja juurde. Kui valija aga Aktuaalsest Kaamerast või teistest uudistesaadetest pole Töökohtade loomise seadusest midagi kuulnud, siis võibki ta uskuma jääda, et midagi pole võimalik teha. Tegelikult on ja mõnikord on oma sõnumi edastamiseks ainuke viis selle jaoks reklaam osta.

H.K.: Kui tihti käite Toris ning keda või mida te Toriga seoses esile tooksite, kes või mis teeb Torist Tori teie arvates?

K.S.: Mul on Toriga seotud palju armsaid lapsepõlvemälestusi ja seega tulen siia alati rõõmuga. Sel aastal olen käinud Tori kooli ajaloopäeval ja Tori kirikus tähtpäevadega seotud teenistustel. Toris on olnud väga tugev kodu-uurimistraditsioon ja seetõttu asutasin oma vanaema Juta Musta nimelise mälestusfondi. Selle eesmärgiks on premeerida igal aastal parimaid õpilaste Tori ajalooga seotud uurimistöid.

H.K.: Reisid? Meenutage mõnd põnevat reisi, mis on seni kõige meeldejäävaim olnud.

K.S.: Mul on õnnestunud käia Saudi Araabias. See on riik, kus naised võivad ringi liikuda ainult musta kotitaolise riideeseme sees. Mulle aga tehti erand, sest viibisin seal kuninga kutsel. Selles riigis sain eriti teravalt aru, kuivõrd on Eestis sündinud naistel vedanud. Saudidel võib tänu naftale olla palju rikkust, aga see on jaotunud väga ebavõrdselt.

H.K.: Teie lemmiktoit ning äkki on teil olemas ma mõni hea omaleiutatud söögi või joogi retsept, mida torilastega jagada ajalehe Kaldad vahendusel?

K.S.: Ma armastan koduseid toite – kapsast hakklihaga, seenekastet, kotlette. Ühesõnaga, minu jaoks pole parimad retseptid mitte värskelt leiutatud, vaid vanaemade aegadest pärit.

H.K.: Millist raadiojaama kõige meelsamini kuulate ning lemmiksaated televisioonis ning milliseid ajalehti-ajakirju loete ja tellite kõige meelsamini?

K.S.: Tavaliselt kuulan ma Vikerraadiot ja koju tellin Pärnu Postimeest.

H.K.: Milline on teie sõnum Tori rahvale aastalõpuks ning enne kevadisi Riigikogu valimisi?

K.S.: Kui olukord on tõesti raske, siis meenutan looduses kehtivat tõde, et kõige pimedam on enne koidikut. Ei tasu nõustuda valitsuse poolt sisendatava väitega, et teisiti ei olegi võimalik.

H.K.: Senised töökohad, alustades algusest kuni käesolevani?

K.S.: Minu esimeseks töökohaks oli Euroinfokeskus. Olen töötanud ka Tallinna linnapea nõunikuna. Pärast õpinguid Inglismaal jäin aga välismaale tööle ja töötasin Brüsselis NATO Parlamentaarses Assamblees. Õnneks kutsuti mind Eestisse tagasi Keskerakonna peasekretäriks, kellena töötasin kuni Riigikogu liikmeks valimiseni.

H.K.: Mida ütlete neile valijatele, kes sõnavad endamisi, et olgu seal riigijuhiks kes tahes, ikka on saksad tõllas ja vaesed “võllas” ning mõned ei lähe valimagi, sest tolku sellest polevat?

K.S.: On ikka vahe küll. Alati kui Keskerakond on valitsuses olnud, on Eestil läinud hästi. Viimane kord valitsuses viisime läbi suurima pensionitõusu ja leidsime vahendid, et kõik põhikooliõpilased saaksid tasuta koolitoitu. Enne seda olid valitsused öelnud, et see pole võimalik, aga tegelikult on kõik valikute küsimus. Mujal maailmas on näiteks valitsused majanduskriisi ajal ise töökohtu loonud ja käibemaksu alandanud, et inimesed toime tuleks. Meie valitsus on käitunud täpselt vastupidi. Aga minu seisukoht on, et inimesed on olulisemad kui kiitus kuskilt keskpangast eelarve tasakaalu eest.

H.K.: Mida ütleksite poliitikuna neile inimestele lohutuseks, kes EURO tulekut kardavad, sest Eesti Krooniga ollakse harjunud ning üks EURO olevat seal kusagil 15 krooni?

K.S.: Ei tohi võtta nii, et 1 EURO on kuskil 15 krooni. Sellise matemaatikaga saab iga EURO kohta ligi 65 sendiga petta. 1. jaanuarist peab endale aru andma, et ka mündid on suur raha. Kõige väiksem paberraha on ju 5 EUROne, mis on enam kui 78 krooni. Paraku on EUROle ülemineku hetk see, kui saame teada kuivõrd vaesed me tegelikult oleme. Meie palgad ja pensionid on kordades väiksemad kui põhjanaabritel, aga hinnad jõuavad hirmuäratavalt kiirelt järele. Lohutuseks ütlen, et lasteraha ja pensione on võimalik tõsta. Selleks on vaja vaid tööpoliitikat, mis aitab tänased töötud maksumaksjateks ja annab riigile võimaluse aidata neid, kes seda vajavad.