H.K.: Senised ametid?
P.P.: Olen olnud lasteaiakasvataja, riigiametnik, toimetulekuklassi õpetaja ja hetkel 1. ja 3. klassi õpetaja ja kooli direktor.

H.K.: Huvialad?
P.P.: Käsitöö, reisimine ja bowling.

H.K.: Kui palju on Selja Algkoolis õpilasi sel õppeaastal ning kui palju on õpetajaid, kes neist on staažikamad?
P.P.: Selja Algkoolis on 1. septembri seisuga 11 õpilast, keda õpetavad peale minu veel Külli Priske (2. ja 4. klass) ja Katrin Luhasaar (muusika, kehaline kasvatus ja koolieelikute rühm).

H.K.: Teie nägemus Selja külast, mis on hästi, mis puudub või mis võiks teisiti olla?
P.P.: Hetkel jään sellele küsimusele vastamisega jänni, kuna olen siin veel väga vähe olnud ja enamus ajast on kulunud koolitööle. Siiski arvan, et Seljal on tulevikku, kuna rahvast on siin omajagu. Tegutsevad mitmed asutused ja firmad, toimub koolitöö Selja Algkoolis. Oktoobrist avame kindlasti koolieelikute rühma, kui vaid huvilisi jätkuks. Huvitavamaks saab elu muuta külas siis, kui on aktiivseid inimesi, kes tahavad õhtuti koduseinte vahelt välja tulla ja paar tunnikest kasulikult või huvitavalt veeta. Oleme koolis ka omalt poolt mõtteid mõlgutanud mõnede ideede suhtes. Nimelt jagub tegemisi  koolis kuni kella kolmeni ja õhtuti seisab maja tühjana, kasutult. Miks mitte hakata sügis- ja talvekuudel korraldama keele- või tantsukursusi huvilistele, kui soovijaid oleks. Teha klubiõhtuid või veel midagi huvitavat. Selleks andke mulle teada, kas leiduks huvilisi ja äkki endalgi mõni hea mõte, mida realiseerida. Kontakt telefonil 52 53881 (soovitavalt peale 16.00).

H.K.: Kes või mis teeb teie arvates Torist Tori, mis on Tori visiitkaart?
P.P.: Arvan, et inimesed teevad Torist Tori. Iseenesest ei muutu ja ei juhtu midagi. Kui vaadata, kui palju on entusiaste ja vabatahtlikke, kes tulevad pea iga kutse peale kaasa lööma ja tegutsema, siis pole imestada, kui kauniks ja vaatamisväärseks kohaks on Tori aastatega muutunud. Minu jaoks on Tori visiitkaart – tori hobune.

H.K.: Mida kuulate raadiost, lemmiksaated telerist, milliseid ajalehti- ajakirju tellite-loete?
P.P.: Ei tookski siin eraldi ühtegi saadet, ajalehte või ajakirja välja, kuna kuulan, vaatan ja loen kõike, mis hetkel aktuaalne või huvi pakub.

H.K.: Südamelt ära?
P.P.: Iga töökoha vahetus on aeganõudev ja raske. Võõras koht, uued kolleegid, õpilased, lapsevanemad ja koostööpartnerid. Uued katsumused ja mõnedki magamata ööd. Sageli soovitakse näha uuelt inimeselt kiireid tulemusi, kuid alati pole see nähtav, sest loometöö on kui jäämägi, mille lõpptulemus on kõigile nähtav aga kui suur eeltöö ja ettevalmistusperiood sellele eelneb, jääb enamusele märkamatuks. Olgem siis uustulnukate suhtes tolerantsemad!

H.K.: Reisid?
P.P.: On olnud võimalus käia nii ida- kui läänepiiri taga. Viimased reisid olid eelmises koolis projekti raames koos õpilastega Rumeeniasse ja Hispaaniasse.

H.K.: Kui raske oli õpetada toimetulekuklassi õpilasi, mis oli nende juures kõige raskem selgeks teha, või kuidas öelda?
P.P.: Ma ei ütleks, et toimetulekuklassis raske õpetada oleks olnud. Eks muidugi algus oli raske, ei tundnud õpilasi, ei teadnud nende taset jne. Aga ajapikku hakkas kõik sujuma, eriti siis, kui võitsin nende usalduse. Raskeid momente muidugi oli, kuna ei olnud ette teada, millal üks või teine vihastub või raevu läheb ja kuidas ta siis reageerima hakkab. Kui aga hakkasin tajuma, millele nad võivad negatiivselt reageerida, siis sai hakata nendega vestlema ja leidma teisi väljundeid, kuidas oma viha kontrolli all hoida, nii, et see teistele kahju ei teeks. Meeldivam oli nende juures see, et nad olid nõus alati tegutsema ja end proovile panema – olgu see luulekava, näidend, tants või piduliku õhtusöögi ettevalmistus ja läbiviimine. Mind pole küll enam nendega kuid nad jäävad alati minu südamesse. Nad on erilised.