Millistes koolides te olete õppinud ja kus?

Alustasin Pärnu 9. 8 klassilisest koolist. Sagedased haigused viisid mind sanatoorsetesse koolidesse.

Esimeses kolmes klassis olin osaliselt Taevaskoja Sanatoorses Internaatkoolis, alates 4. klassist juba kooliaastate kaupa Helme Sanatoorses Internaatkoolis.

See periood ilmselt kujundas minu elu. Hiljem olen ikka tundnud sidet ühel või teisel moel oma perest eraldi elavate lastega. Minu isekuse nurgad lihviti selles 140 lapselises internaadis kaheksases poiste toas suht ümaraks.

Keskkooli osa läbisin Pärnu 1. Keskkoolis. Siis tuli 10 aastat eneseotsinguid. 1997. aastal astusin Tallinna Pedagoogilise Ülikooli kehakultuuri teaduskonda.

Lõpetasin selle kehalise kasvatuse õpetajana ja rekreatsiooni korraldajana. Hiljem tuli seoses tööga läbida ka Tervise Arengu Instituudi sotsiaaltöö õppeblokk.

Hetkel õpin Tallinna Pedgoogilises Seminaris sotsiaaltöö asutuse juhtimist ja ees ootab pedagoogilise asutuse juhtimise koolitus.

Õed-vennad?

Mul on neli aastat vanem õde.

Milliseid ameteid te olete oma senise elu jooksul pidanud?

Alustasin autojuhina. Selle elukutse omandasin keskkoolis. Peale sõjaväge proovisin 10 aasta jooksul mitmeid ameteid. Kuid kõiki töid sai tehtud pigem vajadusest, kui huvist või pühendumisest.

Siiski märgiksin ära 5 aastat metsatöödel langetajana. Mulle andis see aukartuse ja austuse looduse vastu. See oli võimalus 5 aastat olla üksi oma mõtetega keset sügis-, kevad-, suvist-, talvist metsa.

Samasse perioodi langes 7 aastane õhtune treeneritöö. Mu ülemus metsatööde alalt kutsus mind karate trenni. Mingi aeg andsin ka Selja koolis trenne.

Kuna minu läbisaamine lastega oli hea ja omasin ka palju matkakogemusi, siis tegi Pärnu Lastekaitseühing mulle 2002. aastal ettepaneku hakata kriminaalpreventsioonis osalevatele noorukitele matkasid korraldama. See mulle meeldis ja samal aastal lõin Pärnu Lastekaitseühingus probleemsetele poistele ringi „Poistekoda". Elamuspedagoogiline ring töötas minu, Marko Priidiku ja Priidu Leoki entusiasmil neli aastat. Meile saatsid oma probleemkäitumisega noorukeid koolide sotsiaaltöötajad ja kriminaalhooldajad. Müttasime poistega palju soodes, rabades, metsades, jõgedel. Veetsime aega öösiti lõkke ääres arutledes ja ühisest pajast suppi süües. Asi toimis. Nelja aasta pärast Pärnu Lastekaitseühing lagunes ja ka meie altruism oli lõppemas. Päeviti töötasin siis Minu Vara Lääne majahaldurina. Töö oli korralik ja palk oli hea. Aga siis ühel päeval teatas hea tuttav, et Pärnu Lastekodu vajab kasvatajat. Algul ma ei tahtnud minna ja puiklesin vastu. Ta arvas, et peaksin käima kas või korra seal ära. Nii ma siis ühel sügisõhtul läksin ja vaatasin pimedate akende taga majas toimetavaid lapsi. Midagi ujus oma lapsepõlvest esile ja järgmisel päeval olin direktori kabinetis.

Mulle usaldati teismeliste poiste rühma kasvatamine. Palk oli küll poole väiksem kui majahaldurina, kuid ma ei kahetsenud hetkekski. Sinna ma jäin ja jäin kümneks ning pooleks aastaks.

Et saada vähesele palgale toetust, tegin vabal ajal mujal asutustes lisatunde. Töötasin Tammiste Hooldekodus, Shalomi Lastemajas, Pereabikeskuses ja Shalomi laste varjupaigas. Lubasin endale, et ei lahku lastekodust enne, kui minu esimese ringi teismelised poisid on lastekodust oma ellu siirdunud. Nii ka sai. Paraku on selline suur töökoormus ja enese killustamine toonud mind punkti, kust edasi tahan töötada ühe töökohaga ja võtta rohkem aega oma pere jaoks. Nii siis kandideerisin Viira Kooli juhatajaks.

1. septembrist olete te Viira kooli uus direktor. Kas olete ka eelnevalt Viira kooliga tutvumas käinud?

Jah, olen. Esimene kord oli umbes kümme aastat tagasi. Kuna andsin Seljal trenne ja info vallas levis, siis kutsuti mind Viira kooli laste isadele loengut pidama isade vastutusest ja suhetest lastega. Kohale tuli kümmekond issit. Olin noorem ja täis entusiasmi. Aga siiski aus oma ettevõtmises.

Täna ma räägiksin neile hoopis teisiti. Igal juhul loengu ma tegin ja peale seda pisteti mulle pihku kinnine ümbrik honorariga. Ma ei avanud seda ümbrikut. Viisin selle kiriku korjandusekarpi ja palusin, et ma seda tööd paremini oskaksin. Issanda teed on kummalised ja siin ma nüüd siis olen.

Teine kord oli vist umbes viis aastat tagasi, kui iga-aastane skautide ja gaidide matkarännak ulatus otsapidi Soomaale. Osalesime siis lastekodu võistkonnaga ja ööbisime Viira Kooli spordisaalis.

Huvialad?

Matkamine, mägironimine, keraamika.Käsitöö ehk laiemas plaanis. Ehitan oma metsa võimalikult looduslähedasest materjalidest talu. Eesmärk ei ole niivõrd tulem, kui protsess. See on selline elutööline nokitsemine.

Teie perekond ja lapsed? Mul on naine ja kaks tütart. Põnevaimad seigad senisest elust?

Ehk Norras, kui ühelt tipult laskudes jäime pimeda peale. Eksisime rajalt ja sattusime kaljusele järsakule. Laskusime köitega pimedas. Kohalikud nägid kalju peal pealampide kuma ja kutsusid päästeteenistuse helikopteri.

Kopter ei saanud meid peale võtta, kuid tiirutas terve öö meie kohal ja näitas prožektoritest laskumiseks valgust. Kella neljast hommikul hakkas ahhetama ja siis jõdsime ka alla. Mõtlesime, et nüüd oleme kõik pankrotis, aga norrakad pakkusid vaid termosest sooja teed ja lendasid minema.

Aga eks taolisi põnevaid, naljakaid, ekstreemseid ja huvitavaid seiku on olnud hulgaliselt ja nad mahuvad enamjaolt järgmise punkti alla.

Kus te olete reisimas käinud ja mida põnevat on meelde jäänud?

See nimekiri oleks väga pikk. Alustasin matkamisega 1986. aastal ja nüüdseks on tehtud matkade arv üle kahesaja. Välisriikidesse vast umbes kahekümne viie kanti.

Ma eelistan reisimisele matkamist. See pakub eneseületamisi.

Saab näha, mida bussiaknast ei näe ja kogeda mida turismitsoonis ei koge.

Pea iga matk pakub põnevaid elamusi. Nendegi nimekiri kujuneks pikaks. Siiski minu senise elu lemmikmatk on tehtud Eestis Pärnu Lastekodu lastega. Läksime läbi metsade, rabade ja külade 26 päevaga läbi Eesti Iklast Narva. Vältisime maanteid ja küladest suuremaid asulaid. Meil ei olnud priimuseid, telke ja GPSse. Lihtsalt meie ja loodus. See oli ...!

Kas teil on midagi ka südamel, mida soovite ära öelda?

Soovin, et minu positsioon direktorina ei mõjutaks suhteid ja jääksin oma kooli, laste ning kollektiivi heaks tööle võetud inimeseks.

Kes või mis on teile elus kõige tähtsam?

Peaksin ütlema, et Jumal, aga ma ei ole eneses selgusele jõudnud. Mu pere ja lähedased, kes on mulle väga olulised, on ilmselt esikohal. Samas oma tööde ja hobidega olen kõigest tihti „üle sõitnud". Nii et siin on veel harutamist.

Kas te hakkate Pärnust Viira kooli tööle sõitma või plaanite kolida Tori valda?

Minu pere jääb Pärnu ja mina jään nende juurde. Sõidan.

Millist muusikat te kuulata armastate ja millist raadiojaama enim kuulate?

Folk, etno. Samas ka vahel midagi raskemat. Tegelikult ei ole mul rohkem kriteeriume, kui et muusika tuleb inimese seest, siis on ta huvitav ja väärib kuulamist.

Ma ei suuda kuulata muusikatööstuste toodangut ja raadiojaamades ei talu ma muusika vahelisi kohti, mis tuleb saatejuhtidel täis rääkida. Raadiosaadetest on konkurentsitult lemmik Raadio 7 programm „Roosiaed" ja ka Vikerraadiot on huvitavat kuulata.

Muusikaga on raadios, nagu ta on.

Millised ajalehed-ajakirjad kuuluvad teie lemmikute hulka?

Igasuguseid kodu- ja aiateemalisi meeldib sirvida. „Ajalugu" ja „Tehnika" on ka huvitavad aga ajakirjadega on nii, et nad on paratamatult pealiskaudsed ehk lood lõppevad seal, kus nad võiksid kordades kauem süvitsi edasi minna.

Ajalehtedest käib mul „Pärnu Postimees".

Kas teil on olemas ka söökidest ja jookidest mõni lemmik ning ehk on teil anda ka mõne hea söögi või joogi retsept, mis teie enda leiutatud ja mis hästi on välja tulnud?

Jah on küll. Kui oled ööbinud metsas ja siis hommikul ärgates poed magamiskotist välja, teed lõkke üles, soojendad kõige pealt käsi ja keedad siis endale päeva esimese kohvi. Selle maitse ei ole minu jaoks võrreldav ühegi aparaadi kohviga.

Proovige!