Reuters/Scanpix

Ma ei ole kuigi suur filmisõber. Eesti filmidest vaatasin viimati "Kormoranid ehk nahkpükse ei pesta". Hinne on vast neli.

Filmide tase on momendil ebaühtlane. Pean ütlema, et vanad tegijad nagu Jüri Sillart ja teised olid paremad. Filme meeldib vaadata ikka kinos.

KALEV KONSA
Muusik ja muusikaõpetaja

Tunnen kogu eesti kultuuri vastu huvi ja püüan ära vaadata võimalusel ka kõik eesti filmid. Viimaste aastate suurim kodumaise filmi elamus on olnud "Polli päevikud". Maailmatasemel film. Kahjuks küll mitte läbinisti Eesti film, kuid siin tehtud ja mitmete meie näitlejatega. Viimati vaatasin telest "Kormorane" ja kinos "Idiooti" Sarneti "Idioot" - originaalse filmikeelega teos. "Kormoranid" - piinlikkuseni kehvasti väljakukkunud film.

ARGO ARUVALD
Türisalu küla elanik

Viimati vaatasin filmi "Mis juhtus Andres Lapeteusega". Eesti kinoklassika on kindlapeale minek. Neid on nähtud, aga igakord leiad mingi uue nurga, millele pole eelnevatel kordadel tähelepanu pööranud. A. Kruusemendi "Kevadet" on vaadatud palju kordi. Aga ikka vaatad.

Uuematest filmidest meenub "Taarka","Sügisball" ja "Kormoranid".

KÜLLI RIISTOP
Harkujärve kooli direktor

Kuna Eesti film peab 100. sünnipäeva, siis olen vaadanud neid filme, mida televisioon viimasel ajal on pakkunud. Meenuvad "Mis juhtus Andres Lapeteusega?", "Elu tsitadellis", "Vallatud kurvid" ja "Nipernaadi". See on tõeline nostalgia kohtuda endisaegsete näitlejatega, mälust kaduvate linnavaadete ja külapiltidega.

Uute filmide puhul püüan, nagu vist enamik eestlasi, need kinos ära vaadata. Head on lastefilmid Lottest ja "Ruudi" ning "Detsembrikuumus" ning "Nimed marmortahvlil". Päris põnev oli jälgida ka "Kormorane". Kustumatu mulje jättis ka dokumentaal "Disko ja tuumasõda".