Foto: MorgueFile

Endise rokimehe lõunamaine temperament pole aga kuhugi kadunud, see lööb kooriproovis välja praegugi. Kuna kontserdikuulaja näeb dirigendist vaid selga, uurime, mis inimene Aare Värte tegelikult on.

Intervjuuks ei olnud Aaret kerge tabada - vaba aega tal pole, kuigi tühja jutu, telekavaatamise, arvuti ja muu tühja-tähja peale seda ei kulu.

Tema kutse peale läksin kaasa kooriproovi, kus segakoor Jõelähtme Laulusõbrad õppis dirigendi juubelikontserdiks „Horoskoobi" laule. Laulud seadis koorile juubilar ise. Mõtisklesin endamisi, et lihtsam oleks vist uus laul kirjutada kui teise helilooja loodud viisi koorile ümber seada. Koori kiitmisega ei koonerdata: kõik on meie oma valla inimesed, fantastiline koosseis, proovides käivad korralikult. Segakoori sattus Aare juhendama täitsa juhuslikult, kuigi esialgu ajas vastu. Praegu aga tunneb tööst lusti ja rõõmu. „Ei mingit lobisemist ega virinat, detsembri lumetormide aegu olid kõik lauljad proovis, kui õppisime Urmas Sisaski laule. Keegi ei kurtnud, kuigi Sisaskit on keeruline laulda, sest tema looming ei tule niisama ligi, see helilooja nõuab süvenemist. Minu helilooming on tulnud juhuslikult ja kui küsitakse, et miks ma seda ei avalda, siis vastan: aega ei ole. Aprillis pole ühtegi vaba nädalavahetust. Lastekoorid ja solistid tuleb meil koos Leiliga ette valmistada. Meie lastekoor läheb laulupeole kindlasti," on ta rahul.

Ise on ta bände teinud 8. klassist saati. Kuuekümnendate lõpus juhendas ansamblit Õnnelemb. Meenutab, et kõige hullemaks läks tantsuorkestrite ülevaatusel, kui pidi vene nimedega heliloojaid mängima, muidu ei pääsenud läbi ja esinemisluba ei antud. Õnnelemb oli tolle aja popansambel ja mängis mitu head aastat koos. Helitehnika oli korralik ja tehti palju proove, tolle aja kõva tase. Muusikat tehti Keilas, vanas ja uues Tombis ning mujalgi.

Aare tunnistab, et on 17. eluaastast peale kõrtsides mänginud ja vähemalt sajas pulmas käinud. Isegi niisuguses, kus pruuti ei olnudki - sünnituse aeg jõudis kätte, aga hoolega ettevalmistatud pulmapidu ei võinud ometi ära jääda.

Muusikakooli ajal Tallinnas hakkasid bändiasjad tõsisemalt edenema. Ansambliga mööda Eestit rännates sattuti Ida-Virumaal oma elektrikitarridega kohtadesse, kus elektrit veel ei olnudki. Alates aastast 1974 surus diskokultuur peale ja bändid hakkasid lagunema. Tšehhi sündmused olid juba toimunud. Nõukogude ideoloogilise kontrolli all olevatesse raadiosse ja televisiooni pääsesid rokkansamblid haruharva ja põhiliselt siis, kui funktsionäärid juba magasid.

Oskasid Sa arvata, et 40 aastat hiljem osaled ise poliitikas?

„Kuna ei osanud kellegi poolt hääletada, sest võimulolijad vahetasid pidevalt värve ja partnereid, siis otsustasin kohalikel valimistel kandideerida," ütleb ta otse.

Aare Värte kampaania võitlushüüd kõlab ajatult: „Sõbralik koostöö ausate inimestega" ja valijatele antud lubadustega on juba tänaseks kõik hästi. Jõelähtme muusikakool on avatud ja paljud andekad lapsed saavad siit diplomi, mis võimaldab muusika õppimist jätkata kus tahes.

„Keskhariduse jätkumise pärast Lool muretsen küll, oleks kole, kui riik väänaks omavalitsusel käed seljataha," ütleb Aare Värte. Pole siin volikogul midagi öelda. Paratamatult on mõne aastakäigu lapsi vähem, ega sellepärast pea kohe keskkooli kinni panema. Volikogus poolteist aastat olnuna kinnitab Aare Värte, et vald on üle pika aja saanud tegusa vallavalitsuse. Asjad liiguvad, midagi ei varjata ja koalitsioonis puuduvad ebakõlad.

Kust sa jõudu saad?

„Noorusest. Olgu mis tahes aeg või riigikord, inimese jaoks jääb kõige tähtsamaks noorusiga. Võimalik, et mida vanemaks muutun, seda rohkem ma noorusmälestustest jõudu ammutan," vastab ta pikemalt mõtlemata.

Lapsepõlv möödus Võrumaal, Haanja vallas, kus oli rohkesti muusikat ja tehti palju lihtsat maatööd. „Käisin külanaistega rohimas ja meestega heinal. Siis ei tehtud mööndusi, lapsed tegid täiskasvanutega võrdselt täistööpäeva. Tolle aja tobedusi - kohustuslikke pioneerikoondusi ning vanametalli ja makulatuuri kogumist - oli minimaalselt.

Mu vanemad oli kõvad külapillimehed. Aastal 1962 lugesin lehest Võru lastemuusikakooli kuulutust akordioni erialale. Rõugest oli tundi pikk tee käia, sellepärast tuli juba 13-aastaselt hakata iseseisvat elu elama Võrus, kuhu mulle väike tuba üüriti," pajatab juubilar.

Mida teeksid teisiti, kui saaksid elu uuesti alustada?

„Ma ei kahetse midagi ega teeks ka midagi teistmoodi. Mul vedas, et esimene muusikaõpetaja Rõuges oli Heli Teppo - 4 korda nädalas 16 kilomeetri taha tundi minna pole lapsele naljaasi. Aga mulle meeldis. Ma ei tahaks mingit muud tööd teha. Oma abikaasale Leilile, kes on mind igati toetanud ka rasketel aegadel, olen ma väga tänulik."

30. aprillil saab neil täis 40 aastat abielu!

Kumb on lihtsam, kas uus laul kirjutada või teise helilooja viis ümber seada?

„Sama jah, täpselt sama töö tuleb ära teha. Ega raha pärast ju niisugust tööd keegi ei tee. Idee peab tulema. Fonogrammi tegemisel hakkab see lõpuks iseennast looma, ideid tootma, ole ainult valmis ja vahenda, see on fenomen," räägib ta.

Loomeinimese kannatusi korvab ainult positiivne emotsioon ja rõõm tehtust. Ansambli Ajastud-Aareco, mida Aare ise teeb, repertuaaris on kõike. Mitmed laulud on ta enda kirjutatud: „Mu eesti keel", „Merekirg", „Hingekaja", „Loits", „Hämariku kellad" jt. Ansambli kõik seaded ja fonogrammid on samuti loodud Aare poolt.

Õpetaja Värte, kas lapsed on aegade jooksul muutunud?

 „Aasta-aastalt läheb närvilisemaks. Inimestevaheline suhtlemine järjest väheneb, arvutisõltuvus muutub juba ohtlikuks. Teine probleem on ka - kodusoojust jääb lastele praeguse elutempo juures väheks. Meil toimusid oma tütrega kooliajal alati õhtused jutuajamised."

Aare muretseb tõsiselt, et virtuaalse maailma julmused kantakse reaalsesse ellu, mõistmata sügavamalt, et tehakse teisele haiget. Seda pole palju, kuid vähenegi paistab silma. Lapsed ei tohiks üksteise vastu õelad olla. Koolikiusamine on varjatud, mõni harv juhus tuleb päevavalgele. Liiga palju anonüümsust ...

Ta on rahul, et õnneks töötavad tänapäeva koolis sotsiaalpedagoog ja psühholoog - Loo koolis tugiõpe toimib. Kõik lapsed ei ole võrdse taluvusega, suhtlusummikuid tekib ikka. Tugiõpe ja individuaalne lähenemine aitavad kriisist üle - laps saab nõu ja õige suuna leidmisel tuge. Kui laps unustab, et teda löödi sellepärast, et tema oli enne teist löönud, on juba väga pahasti.

Mure eesti keele pärast

 Aare Värte kodumaal võib koolis õppida Võru murdes. Laulu „Mu eesti keel" sõnad ja viis sündisid laulva revolutsiooni eel, mil emakeele hääbumise ohtu tunnetas kogu rahvas. Esmaettekanne toimus 1988. aastal Lagedi kooli lastekoori esituses.

Paar aastat tagasi pöördus Jõelähtme vald Kooriühingu ning 2011. aasta laulupeo kunstilise toimkonna poole ettepanekuga võtta noortelaulupeo repertuaari Aare Värte laul „Mu eesti keel", kuna see kannab selget sõnumit ja on jälle ajakohane. Keel on esmatähtis ühe rahva kestmajäämisel. Kes siis veel peaks meie kaunist emakeelt rohkem väärtustama kui mitte meie ise?

„Venestamine oli vägisi pealesurutud, aga praegu võtame inglise keele vabatahtlikult vastu, unustades, et ka see on ohtlik. Venestamisest sai kõrini, aga kui kõrgkoolis üha enam loetakse inglise keeles, siis mis see on? Hea, et on noored, kes tegelevad rahvalaulu ja pärimusmuusikaga, muidu sureb eestlus. Rahvamuusika seemet on vaja külvata, pinnas selleks on soodne," on ta kindel.

Ühte ei salli Aare kindlasti - seda, kui inimene seab oma õigused kohustustest ettepoole. Koolis algab iga tema tund puhtalt lehelt, vanu asju meelde ei tuletata.

„Olen eluaeg ajaloohuviline olnud. Lastele soovitan käia alati avatud silmadega ja märgata, et maailm ei ole üksnes mustvalge, vaid seal on hulga rohkem värvitoone."

Jutuajamise lõpuks tuli siiski välja, et vähestel vabadel hetkedel loeb ta peamiselt muusikaalast kirjandust. Muusikainimesed ütlevad, et Aare Värte looming vääriks laiemat tähelepanu, ise jääb ta aga väga tagasihoidlikuks. Lõpuks taipasin, et esialgne intervjuupelgus oligi tingitud inimlikust tagasihoidlikkusest.
______________

AARE VÄRTE

Aare Värte sündis 18. aprillil 1951. aastal Võrumaal praeguses Haanja vallas Uue-Saaluses. Alustas muusikaõpinguid 1962. aastal Võru Lastemuusikakoolis, 1971. aastal lõpetas Georg Otsa muusikakooli akordioni eriala ja 1976. aastal Eesti Muusikaakadeemia (tollal konservatoorium) muusikapedagoogi ja koorijuhi eriala. Pärast lõpetamist asus koos abikaasa Leiliga tööle Lagedi 8-klassilisse kooli. Alates 1987. aastast töötab Loo Keskkoolis muusika- ja ühiskonnaõpetuse õpetajana. Õppimise ja põhitöö kõrvalt mänginud ansamblites, juhendanud mitmeid muusikakollektiive, sealhulgas RAM-i noortekoori, mitmeid segaansambleid, Tallinna Taksopargi meeskoori, segakoori Looheli, ansamblit Ajastud-Aareco ja kaks viimast aastat segakoori Jõelähtme Laulusõbrad. On teinud sadu seadeid ja fonogramme eri kollektiividele, kirjutanud ise laule, millest tuntuim on „Mu eesti keel". Laulu on esitatud maakondlikel laulupäevadel ja lindistatud Eesti Raadio fonoteeki.

Omal ajal lõi Eesti vist esimese tüdrukutebändi. Tema juhtimise all on muusikakollektiivid võitnud auhindu mitmetel konkurssidel (nt parim ettevõtete meeskoor 1983).

2009. aastast Jõelähtme vallavolikogu liige.

---