Leho Lõhmus: Nõmme kinode minevikust

Millal hakati Nõmmel filme näitama, pole täpselt teada. Aga peaaegu kindel on see, et kinoskäimise komme on siin vähemalt sama vana või vanemgi kui eesti filmi ajalugu. Leidis ju vendade Lumière'ide leiutis õige kiiresti tee ka Eestisse. Alguses oli vabaõhukino - vabaõhulavad paiknesid nii Nõmme restorani aias Pärnu maantee ääres kui ka Nõmme Heakorra Seltsi aias Valdeku (Waldecki) ja Õie (Datshi) tänava vahel. Esimene neist oli rajatud juba 1880. aastatel, teine koos seltsi majaga 1909. aastal.

Esimene hoone Nõmmel, mis spetsiaalselt kohandati kino näitamiseks, oli vana kõrtsi kõrval asunud hobusetall. Mõningatel andmetel avas seal esimese kino Johannes Kriisa juba 1915. aastal. Kindel on aga see, et 1917. aastast tegutses hoones kino Kristall, mille omanikuks oli Tallinna kaupmees Gorbatschov. Hoone seisukord oli võrdlemisi vilets. Juba 1919. aasta detsembris konstateeris komisjon eesotsas alevivanemaga, et välisseinad on tugevalt väljapoole kaldu ning lagi võib iga hetk sisse kukkuda. Halvima vältimiseks toestati müürid puutugedega ja töö võis jätkuda. 1920. aastatel ehitati hoone siiski ümber ning sai nime Rahvateater. Seal korraldati näitemänge,

rahvakoosolekuid ja kontserte. Esimestel aastatel näidati ka kino - polüfunktsionaalsus oli üldse tolleaegsetele kinodele ja teatritele omane. Ega asjata nimetatud niisuguseid asutusi kinoteatriteks.

Sõjajärgsetel aastatel oli Rahvateatri hoones restoran, seejärel see lammutati, et anda ruumi uuele restoranile. Praegu on selle koha peal Nõmme kaubanduskeskus.

Aga mingem ajas uuesti tagasi. Eesti Vabariigi alguspäevil tehti kino ka juba mainitud heakorraseltsi majas. Selleks valmis hoonele juurdeehitis, kuhu paigaldati kino näitamiseks vajalik aparatuur. Saali üürisid Nõmme tuntud seltskonnategelane J. Lindemann ja ärimees H. Viidik. Paraku polnud ka selle kino iga pikk. Maja läks 1920. aastatel tuleroaks ja selle vundamendile ehitati 1932 Nõmme Saksa Lunastaja kiriku pastoraat.

Uus algus tuli taas Nõmme keskusest. 1924. aastal ehitas ärimees O. Nuudi arhitekt Ferdinand Adoffi projekti järgi uue kinomaja. See asutus jõudis võrdlemisi lühikese aja jooksul nii omanikku kui nime vahetada. Põhimõttel, et uus omanik pani ka asutusele reeglina uue nime. Eriti muidugi siis, kui äri eelkäija käes eriti hästi polnud läinud. Kõigepealt Soleil, 1929. aastal Roxy, 1933 Uus Roxy, 1934 Sparta ning lõpuks, alates 1936. aastast Endla. Kõik peale viimase olid võõrapärased ja eksootilised. Eks ikka publiku ligimeelitamiseks. Kinopidajatena võib peale juba mainitud O. Nuudi nimetada A. Aumanni ja viimast rentnikku E. Künkmaad.

Aga konkurendid ei lasknud end kaua oodata. Vennad Kahrod olid juba 1933. aastal lasknud vana kinohoone vastu ehitada uue, kus järgmisel aastal alustas tööd kino Victoria Palace (arhitektid Friedrich Wendach ja Edgar Velbri). Tolle aja kohta oli see üks moodsamini kujundatud ja varustatud kino Eestis. Saali kasutati peale kinonäitamise ka seltskondlike ürituste ja ballide korraldamiseks. Saali all asus Nõmme kõige peenem ajaviiteasutus - öölokaal-kabaree Maxim. Suurematel üritustel võeti kogu kompleks korraga kasutusele. All söödi-joodi ja üleval kinosaalis käidi tantsimas. Nõmme kinodeski olid omad väikesed orkestrid, mis olid seansi saatjateks tummfilmide ajastul. Ka tuntud laulu «Jää vabaks Eesti meri» autor Viktor Oxford on seda muusikutööd Nõmmel teinud.

Mis sai Nõmme kinodest edasi? Mõlemad natsionaliseeriti 30. septembril 1940. Endlas näidati filme 1944. aasta sügiseni. Kuigi hoone oli Eesti NSV kinematograafia rahvakomissariaadi bilansis, sai seal tegelikuks peremeheks NKVD ohvitseride kool. Need tülikad üürilised õnnestus välja puksida alles septembriks 1946. Siis asus majja Tallinna kultuurimaja Nõmmel, mis 1948 nimetati ümber Nõmme kultuurimajaks ning mida nüüd tunneme Nõmme kultuurikeskusena.

Victoria Palace jätkas kinona, kuigi ka selle hoone võttis 1944. aastal oma valdusse NKVD ohvitseride (hilisem Tallinna miilitsa) kool. Sõjajärgsetel aastatel vahetas kino korduvalt nime - 1948. aastal nimi lühendati ja see kõlas lihtsalt Victoria. 1951. aasta septembris leiti seegi olevat liiga läänelik ning kinost sai eestipärane Võit. 1. oktoobril 1996 kino Võit suleti ning hoone tagastati endiste omanike järeltulijatele. Kunagine kinosaal seisab seni kasutuseta.

1965. aastal sai Nõmme veel ühe kino. Pääskülla kerkis tüüpprojekti järgi (arh. R.-L. Kivi) kino Koit, kuid ka see lõpetas 1990. aastatel oma tegevuse.

Kurb, kuid tõsi. Eesti filmi 100. aastapäeval seisame fakti ees, et Nõmmel oma kino pole.