Pilt on illustreeriv Foto: Andres Putting

Teenekate pillimeeste autasustamisel võttis Võru maavalitsuse tänukirja taas vastu Leo Pallo, kel pillimehestaaži 62 aastat. Tööstaaži natuke vähem - 45 aastat. 16. augustil täitus sel erakordsel mehel 75. eluaasta.

Juubel on elu verstapost, mille juures tavaliselt peatutakse ja tagasi vaadatakse. Laskemgi juubilaril seda teha.

Kõik me oleme pärit lapsepõlvest

 „Mu lapsepõlvekodu, kus vanaisa pidas sepa ametit, on praeguseni alles. Väike maja Raiste külas vana Võru-Tartu postitee ääres, kus praegu elab mu õde Elvi. Ema elu läks nii, et tal tuli meid kasvatada üksinda. Ega tal kerge olnud. Olid esimesed kolhoosiaastad. Mina hakkasin tööle 14aastaselt, kui traktorist Savimäe Jakobil oli haakijat vaja."

Tõenduseks otsib Leo välja Rahva Hääle 15. aprillist 1953, kus kiidetakse akadeemik Viljamsi nimelist kolhoosi varajase kevadkülvi eest. Fotol on Võru MTJi mehhanisaatorid - Leo Pallo (tollal 15aastane!) traktoril ja Richar Uibo ning Heldur Munskind reaskülvajal - põldu seemendamas.

 „Pabereid mul ei olnud. Läksin Nursi MTJi traktoristide kursustele. Seal tuli häda vanusega, sest mul ei olnud ju veel passi. Karulas oli direktor arusaaja mees, andis loa välja. Ametlik tööraamat on mul 1955. aasta veebruarist.
Selle andis välja Viktor Jaakson, kes oli tol ajal MTJi direktori asetäitja. 1957. aastal sain autojuhiloa. Kuna kange tahtmine oli autoga sõita, siis läksin Viljandisse, kus mulle anti ZIS-isekallutaja.
Mäletan, et samal aastal sai valmis uus Kirumpää sild ja ma olin üks esimesi, kes sealt üle sõitis.
Edasi tuli Vene sõjavägi. Kolm aastat olin Minski lennuväe erisidepataljonis. Kui tagasi tulin, oli MTJist saanud RTJ. Olin autojuht. Vedasin tsisterniga kütust, maaparandustehnikat ja muud, mida vaja oli. Siis läks töökojast varustaja minema ja Piho Evald pani minu asemele. Seda tööd sai tehtud 12 aastat.

1979. aastal tegin ära I liigi ja sain bussijuhiks. Vahepeal olin ka ülemuste autojuht.

1992. aastal, kui algas EPT lagunemine, olin veel mõnda aega automajandi valvurmehaanik ja siis tööleping lõpetati. Kui uued firmad juba tegutsesid, olin paar aastat Kagu-Eesti Turbas bussijuhiks. 1997. aasta juulist olen lõplikult pensionär."

Leo töömeheaastaid kokku võttes tuleb märkida suurt hunnikut tänu- ja aukirju.

Parksepa rahval on juurde lisada head mälestused täpsest, sõbralikust ja kohusetundlikust bussijuhist. Eraldi on ära märgitud Leo korrektset välimust, milles olid oma teened kindlasti abikaasa Liivil.

Perekond, kodu ja pill

„Tutvus abikaasa Liiviga algas pärast sõjaväest tulekut.  Abielu registreeriti 22. juulil 1961. Sündisid poeg Jüri (1963) ja tütar Anneli (1967).
Jürist sai kirikuõpetaja, kes 14 aastat teenis eesti kogudusi Ameerikas. Tütar Annelist sai meditsiinitöötaja-ämmaemand. Mõlemal on neli last, nii et oleme kaheksakordsed vanavanemad.
Elud ja inimsaatused on keerulised ja nii oleme oma võimaluste piires aidanud suureks kasvada tütrepoeg Mikul (õpib Tartu lennuakadeemias ja on praegu sõjaväes) ja kaksikutel tüdrukukestel, kes on nüüdseks jõudnud Võru Kesklinna kooli IV klassi."

1978. aastal sai Kungla orkester saja-aastaseks. Ehk sobib siinkohal kasutada lõiku ajakirjanik Rein Milistveri artiklist ajalehest Rahva Hääl 1. augustist 1978.

 „EPT bussijuht Leo Pallo oli üheksane, kui hakkas pillimängu õppima. „Vana Repp näüdäs heliredeli kätte ja siis naksi pruuvma. Egas kohe orkestrihe es saa, törtsuti iks tükk aigu, inne ku meeste hulka lasti. Aga tuu õige mängu sai sõaväen kätte. Poig om praegu viieteistkümnene ja kah joba viis aastat pillimiis. Trompetit mäng. Aga Väimela koolist om tulnu tõisigi.""

Artiklis on märgitud sedagi, et talvel proovide aegu on Leol kõige pikem tööpäev. Pärast proovi tuli ju veel pillimehed koju viia.

Juubilar ise meenutab: „Mu kõige esimene pill oli alt. Sõjaväes mängisin helikoni. Praegu on mul orkestri üks kõige suuremaid pille - tuuba. Keldris on mul aga üks isiklik pill kah."

Leo toob näha ajaloolise mänguriista, mille omaaegne automajandi juhataja Vahtra Villem oli prügimäelt leidnud. Sinna oli pill sattunud ilmselt pioneeride abiga, kes vanarauda kogusid. Leo sätib pilli, mille nimi on ka helikon, õlale ja see teeb sõnakuulelikult kõva ja jämedat häält.

On esmaspäev. Leo ütleb, et kuigi tervise pärast on mõned talved prooviskäimist juba vahele jäänud, läheb ta täna ikka. Orkestriproovid on alati esmaspäeviti ja juba mõnda aega toimuvad need Parksepa koolimajas.

Mis veel pensionäride ellu mahub? „Eks ikka aiatööd," ütleb Leo. „Kuigi tervis pole meil enam kummalgi kiita. Ei teagi, kas kevadel enam jõuame."

* * *

Endiste töökaaslaste, muusikat armastavate vallaelanike ja kõigi lähedaste soov on: ole tugev nagu kalju, siis tuleb juubeleid veel palju-palju!