1981. aastal emigreerus näitleja Prantsusmaale, kus tema loominguline karjäär jätkus Pariisi teatrites ja kohvikutes eesti luuleloomingut tutvustades.

Kuidas juhtus nii, et sattusite Alatskivile?

See on täiesti juhuslikult tänu Marge Loikile, kes kutsus mind ja organiseeris esinemised. Igal pool on minuga kaasas erinevad muusikud. Olen siiamaani olnud ainult koolilaste juures: Karksi-Nuias, Suure-Jaanis ja Viljandis. Täna oli esimene kord täiskasvanute juures. Ütleme, et publik ei olnud väga kerge.

Kas te käite tihti Eestis?

Jaa, päris tihti. Mõnikord käin isegi kolm korda aastas, kogu aeg on tegemist. Kirjutasin kolm raamatut ja praegu kirjutan neljandat. Mul on esinemisi Tallinnas, aga ma ei ole Eestis üldse ringi käinud. Nüüd tahan seda teha.

Kust te saite idee raamatu kirjutamiseks?

See ongi see Ristikivi, koduigatsus.

Kui elad Pariisis, siis mõtled Eesti peale ja kui oled Eestis, siis mõtled, miks nii kauaks oled siia jäänud. Nagu kõik naised, tegin algul palju käsitööd, aga hiljem hakkasin raamatuid kirjutama.

Ehk on sellest rohkem kasu, sest käsitööd oskavad kõik teha. Ma siis teen midagi muud, millest jääks mingi jälg.

Kas te määratlete ennast rohkem prantslannana või eestlannana?

Ma olen ikka eestlane, kuigi mul on mõlema riigi passid.

Kas te peale Prantsusmaa ja Eesti ka mujal olete käinud?

Kanadas, Ameerikas, Austraalias, Saksamaal, Rootsis. Turistina Itaalias Firenzes, Tšehhis Prahas.

Kus on olnud teie arvates kõige meeldivam publik?

Seda on väga raske öelda. Kui olen luulet lugenud, siis on see alati minu poolt suur eneseületus, sest ma panen pealtvaatajad seisundisse, mida nad ei oota ja pole lootnud. Nad kas võtavad selle omaks või ei võta. Näiteks ükskord Viljandis olid lapsed hommikul unised, kuid peale paari luuletust ärkasid üles. See oli üllatus, et järsku hakkasid nad mind kuulama ja neil oli huvitav. Nad ei tahtnudki ära minna.

Kas teil on mõni lemmiknäitleja?

Eestis on Ita Ever, kes on eesti teatri naisnäitleja algus ja lõpp. Kui poleks olnud Ita Everit, siis oleksin võib-olla jäänud siia karjääri tegema. Ita Ever on naisnäitlejana teatris uskumatu fenomen.

Teile meeldib elamusi pakkuda. Milline on hea näitleja?

See on tohutult raske amet. Kui vaatan teatris etendust ja märkan, et näitleja ei võta selle kuupalga eest ennast kokku, siis olen pettunud. Kui ma lähen vaatama ühte tükki, mida ma tunnen, siis tahan sealt saada elamust.

Milliseks inimeseks te ennast peate?

Olen tavaline inimene. (Naerab.)

Mida ütlete Eesti publikule?

Eestlane ei ole metsmaasikas. See ongi meie vahe presidendiga, et tema sõi oma noorusajal banaane, apelsine ja mandariine. Mida tegime meie? Meie olime metsa all pikali maas otsimas neid maasikaid.

Eestlane ei tohi olla üks ilus ja armas metsmaasikas, mille me kohe ära sööme ja võivad süüa ka vaenlased, sest oleme liiga toredad. Metsmaasikas on väga ilus väljend, aga selle napsavad kõik ära.

Eestlane võiks olla kui üks tubli ja tore umbrohi, mis ei hävine. Umbrohust käivad läbi tuuled ja tormid, aga ta elab ikka edasi.


Ene Rämmeldiga vestles Võnnu keskkooli 11. klassi õpilane Kristiina Kangur, kes osales Alatskivil meedialaagris „Ole võti kultuurilukku"