Liivi Lohvart: lillelaada kuninganna
Poolteist nädalat enne lillelaata õnnestub Liivilt ära napsata tunnike hommikust tööaega. Siis on ta hetkeks Türi Aianduse ja Mesinduse Seltsi kontoris, enne kui tõttab Tallinna tänavale puid maha võtma ja ettevalmistused laadaks ta ülejäänud päeva jäägitult neelavad.
See on Liivil teine kord suurüritust korraldada. Laual lõhnavad värskelt trükist saabunud infovoldikud, inimesed, kes aegajalt ruumi sisenevad, tahavad samuti lillelaadateemadel rääkida. Katkestamata vajalikke toimetusi, õnnestub meil oma jutujärg siiski kuuekümnendatesse veeretada.
„Kuigi sünnitunnistusel on kirjas Narva, elas meie pere tegelikult Narva-Jõesuus. Vanemad olid pärast kooli lõpetamist sinna tööle suunatud ja nii sai see kena paik minu koduks esimesteks eluaastateks," meenutab Liivi.
„Narva-Jõesuu kaunis loodus lummab mind siiani. Mere lähedus on olnud samuti minu elus väga oluline. Toona ei teadnud me keegi, et tegemist on miljonivaatega, see oli lihtsalt osake igapäevaelust."
Näitlemine pole elukutse
Pärast kohustusliku suunamisaja lõppemist kolis pere Tallinna. „Eks sealgi oli taas meri pidevalt vaateväljas. Kui aastaid hiljem Türile tulin, oligi suurimaks mureks see, et siin pole suurt veekogu, pole merd," räägib Liivi.
„Pealinnas sai minu kooliks Tallinna 32. Keskkool, mis oli juba toona teatrikallakuga. Meie koolist on tuule tiibadesse saanud nii mõnigi tuntud näitleja: Anu Lamp, Anne Veesaar, Raivo E. Tamm, Andrus Vaarik jt. Kooli lõpetades olin minagi üsna kindel, et näitlejaamet on tulevikku vaadates see ainus ja õige, näidelda sai palju, aga lavastamine oli eriti hingelähedane," ütleb Liivi.
„Kui otsust valida näitleja elukutse isale mainisin, ütles ta vaid ühe lause: see pole mingi elukutse. Olen isa arvamust kogu elu äärmiselt oluliseks pidanud ja tolles ühes lauses ei olnud hukkamõistu, pigem aastatega kogutud elutarkus."
Nii asuski Liivi pärast seda, kui oli aasta oma äsja lõpetatud koolis õpetajaametit pidanud, omandama naiste ja laste kergete rõivaste konstruktori-modelleerija kutset Tallinna Kergetööstuse Tehnikumis. „Suunajaks oli ema, kes kindlalt väitis ning elukutse valikul suunas, et õmblemisoskusega inimene saab leiva lauale ka rasketel aegadel."
Kursuse parimana saanuks Liivi kooli lõpetades valida endale sobiva töökoha, teised pidid leppima suunamistega. „Oleksin võinud tööle asuda Tallinna moemajas või mõnes muus pealinna mainekas õmblusettevõttes, tol hetkel oli aga paika saanud Türile tuleku plaan ning nii loovutasin oma eesõiguse ja maabusin siinses tootmiskoondise Klementi õmblustsehhis."
Kammerkoor ja Relsiralli
Lisaks päevasele tehnoloogitööle jagus õmblustööd ka koju, sest nii mõnigi tuttav soovis saada omale isikupärasemaid rõivaid, kui tollal poest oli võimalik osta. Õigemini ei jõudnudki kõikide soove vastu võtta. Ja nagu ütleb vanasõna, et kingsepp käib ikka paljajalu, siis ega õmblejal endale rõivaste õmblemiseks aega jagu," muheleb Liivi. „Siiski, suurimaks mureks toona Türile tööle ja elama asudes oli see, et kõik sõbrad jäid Tallinna.
Otsustasin meeleheites, et pöördun kultuurimajja ja tutvun sealsete huviringide tegevusega. Erinevate ringide nimestikku uurides jäi mulle kohe silma Türi Kammerkoor. See tundus just see, mida vaja, olin laulmisega ju eelnevaltki tegelenud. Võtsin julguse kokku, läksin ühte jõulueelsesse kooriproovi kohale ja küsisin, kas saaksin koori laulma tulla. Ilma et oleks saanud võimalust hääl lahti laulda, pani dirigent Tiiu Schüts mu kohe proovile.
Enne seda aga sain dirigentidelt teada, et ega kohe laulma saagi, peab mingi aja olema veel n-ö kandidaatide nimekirjas. Kui siis pärast hääletesti Tiiu käest küsisin, kas mind nüüd pannakse nimekirja ootele, siis tema küsis vastu, kas ma kohe ei saaks laulma tulla. Nii oli see asi kõigiks järgmisteks aastateks kuni tänaseni otsustatud."
Õmblusettevõttest kutsuti Liivi tööle Edelaraudtee AS-i. „Seda viit aastat, mis ma selles ettevõttes töötasin, hindan väga kõrgelt. See oli suur igapäevane väljakutse, näiteks oli minu üheks tööülesandeks toonase suure kollektiivi - alates vedurijuhtidest klienditeenindajateni mehaanikutest jaamaülemateni - firmarõivastuse väljatöötamine, kogu kaitsevahendite arsenali muretsemine ning kõige üle arvepidamine. Relsirallide ajal sai korraga sadu inimesi toitlustatud. Ka õnnestus teha esimesi katsetusi avaliku ruumi haljastamisel. Olen väga õnnelik ja tänulik Edelaraudteel töötatud aja ning kogemuste eest - võrratu kollektiiv!"
Tegelikult oli selleks ajaks kiindumus näppe koduaias mullaseks teha ja kõike aiandusest kirjutavat lugemisvara sirvida saanud Liivi elus juba üsna määravaks. Nii saigi hobiaednikust ü h e l kenal päeval linnaaednik.
„Parasjagu oli kavas kesklinna pargi rekonstrueer i m i n e , suurem osa taimedestki olid ostetud, aga kuidagi ei jõutud istutamiseni. Kui ma sellele kohale tööle asusin, siis esimese päeva saingi oma kabinetis veeta, et töökohustustega tutvuda, järgmisel päeval läksin juba labidas õlal kesklinna parki istutusauke kaevama ja puid-põõsaid istutama."
Ja nii ta edaspidi läkski, et aasta ja üks uuenenud park Türi linnas. Vahepeal oli Liivil mahti oma praktilisi teadmisi Räpina Aianduskoolis maastikuehituse erialal ka teoorias kinnistada.
Ametnikutöö väsitas
„Kui linn liitus ühel hetkel valdadega ja toimus võimuvahetus, siis muutusid ka eelistused. Linna haljastusele paraku nii suurt rõhku ei pööratud, ma ei näinud võimalust enam midagi selles vallas korda saata, aga käed rüpes 8-st 5-ni lihtsalt tööl käia, see pole minu stiil. Olen loominguline inimene, ametniku raamid ja pingutatud olek ning pidev avalikkuse tähelepanu mõjusid kurnavalt. Tundsin, et aeg on edasi liikuda," ütleb Liivi. „Järgnes eneseotsinguperiood, aasta tööalast augusolekut aga oli edasiviivaks jõuks. Järgnes otsus midagi ise proovida, sõbrad toetasid ja suunasid ning julgustasid, et võtaksin ise midagi ette."
Samast ajast on Liivi tegev ettevõtjana omanimelises maastikuehitusfirmas. Lisaks muidugi Türi laatade korraldamine. „Lillelaat ja lügislaat on peamised ja suurimad ettevõtmised, mille nimel Aianduse ja Mesinduse Selts terve aasta tegutseb. Kui üks laat on läbi saanud, tuleb kohe hakata järgmisele mõtlema, sest juba laada toimumise ajal küsitakse, mis kuupäevadel laat järgmisel aastal toimub, soovitakse müügikohtasid broneerida või turismigruppidele majutust kinni panna. Muidugi jagub palju erinevaid seltsisiseseid tegevusi kogu aasta vältel, tegutsevad ka 3 huviringi."
Liivi sõnul tahaks tulevikku vaadates kindlasti suuremat rõhku asetada ka seltsi teisele põhitegevusele - mesindusele. Terve aasta toimub mesindusprojekti raames erinevaid vahvaid õpitubasid ning mesilakülastus. Ja loomulikult on ja jääb vähemalt paariks järgmiseks aastaks tema õlule lillelaada korraldamine.
Tänavused ligi kaheksasada kauplejat ja tuhanded külastajad annavad selget tunnistust, et see üritus on kinnistunud nii eestlaste kui ka meie naabrite südamesse ning reisikalendritesse. Tee laadale leitakse ka ilma suurema reklaamikärata.
„Olen väga õnnelik inimene, tänu kalli lähedase inimese toetusele, vahvatele tütardele ja innustavatele sõpradele leian jõudu Eino Sepa suure töö jätkamiseks."
Liivi Lohvart
9. veebruar 1966 Haridus: Töö: Huvialad:
tütred Lyzell, Janell ja Annabell
1973-1984 Tallinna 32. Keskkool
1985-1988 Tallinna Kergetööstuse Tehnikum, naiste ja laste kergete rõivaste konstrueerimine ja modelleerimine
2005-2008 Räpina Aianduskool, maastikuehituse eriala
1984-1985 Tallinna 32. Keskkool, õpetaja
1987-1988 ENSV Agrotööstuskomitee Tehnoloogia- ja Konstrueerimisbüroo, uurimis- ja standardiseerimisosakonna tehnik
1988-1999 RAS Klementi/ AS Elfriida, kontrolör/ normeerija/tehnoloog
1999-2004 Edelaraudtee AS projektijuht ja Edelaraudtee Halduse AS majandusjuhataja
2004-2005 Türi Linnavalitsus, linnaaednik
2005-2008 Türi Vallavalitsus, haljastusspetsialist
2008-2009 Türi ELKO , tegevjuht
2009-2010 OÜ Micromat, haljastusspetsialist
2009-... Liivi Lohvarti Maastikuehitus FIE
2011-...Türi Aianduse ja Mesinduse Selts, juhatuse esimees
aiandus-kujundus, maastikuarhitektuur, laulmine
kammerkooris, seinamaalingute tegemine,
käsitöö, floristika, kokandus
