Lillelaat tuli, nägi ja võitis taas

36. Türi lillelaat, mida tänavu peeti 17.-19. mail, tõi taas sajad kauplema ja kümned tuhanded ostma.

„Kui on näpud mullas, on ka närvid korras," ütles laata avades riigikogulane Ene Ergma. Järgmised kolm päikeselist laadapäeva näitasid, et neid, kes aiatööga oma närve soovivad rahustada, on meil endiselt palju. Ja kui omal väheks jääb, toome mujalt lisa, sest vähemalt esimese laadapäeva valdavateks keelteks olid soome- rootsi.

Esimesel laadapäeval ERR-i uudistes väljaöeldud numbrid olid ligi 800 kauplejat ja 3500 soomlastele-rootslastele eelmüüdud piletit. Korraldajate sõnul tuli ei öelda pea kolmesajale kauplejale. Siit jääb üle tõdeda, et aasta suursündmus Türil ei taha oma vanadesse raamidesse enam hästi ära mahtuda.

Kas oleks muid võimalusi? Kuna praegust laadaplatsi piiravad eramud ja tootmishooned, siis siit enam ruumi juurde ei näpista. Läheduses asub küll piisavalt suur Lokuta ettevõtlusala, millele on koostatud detailplaneering, kuid mis huvipuudusel on endiselt põllumaa väljanägemisega. Valla võimalustest jääb siin ilmselgelt väheks, vaja läheks riigi või Euroopa rahade toetavat tuge. Kuidas aga nendeni jõuda? Pole ju riik nõustunud seda maad seni isegi mitte munitsipaalomandisse andma.

Seni on taimemüügi osa laiendatud nn turukauba arvelt. Mäletan laatasid, kui kõikjal laiutasidki vaid Poolast toodud riided. Taimemüüjad olid keset seda kui üks tilluke oaas. Nüüd kipub asi järjest rohkem vastupidi.

Kui kunagi tundus, et tean pea kõiki puukoole ja aedu, kes oma kaupa ka Türi laadale tõid, siis nüüd enam ülevaadet pole: iga aasta on toonud uusi müüjaid, uusi nimesid. Rääkisin tänavu mitme Läti müüjaga, kes olid laadal esmakordselt. Ja seda just tuttavate soovitusel, kes olevat nimetanud seda aianduseaasta tippsündmuseks Eestis. Ja seda lillelaat tõesti on.