Lívia Rocha Telles Eesti Vabariigi aastapäeva aktusel Võru valla aasta hariduselu edendaja tiitlit vastu võtmas. Foto: Maidu Jaason

Muidu sulandub Lívia – on see talle siis hea või halb uudis – juba kenasti eestlaste hulka. Ta ei teegi saladust, et on siinseeluga kohanemiseks pingutanud, ja see töö jätkub. Selles ei maksa samas näha kannatuste rada. See on Lívia teadlik valik, sest talle meeldib Eestis. Ilmselt meeldib ka stereotüüpe lõhkuda, sest neile, kes imestavad, kui ta esimeste muusikataktide aegu tantsupõrandale ei söösta, iseloomustab ta end nutikalt „istuva brasiillasena”. Igatahes tundus huvitav uurida, kuidas teisest kultuuriruumist tulnu end Eestis, eriti veel konservatiivses koolisüsteemis tunneb. Lívia tunnistas, et on eestlasi jälgides enda kohta palju õppinud. Ehk leiame tema peegeldustest omakorda enesejaoks midagi kasulikku.

Kuidas te Eesti enda jaoks avastasite?

(Naerab, sest seda küsimust on temalt nii palju küsitud.) Kuulsin Eestist esimest korda 2005. aastal ühel konverentsil, kus oli osalejaid igalt poolt maailmast, ja kaks inimest Eestist ka. Sain neilt brošüüri, nagu neid turismiinfopunktides ikka jagatakse. Seal olid pildid, kus inimesed kandsid keskaegseid rõivaid. Piltide põhjal mõtlesin, kui huvitav maa see on, kus inimesed käivad niimoodi riides.

Kaks aastat hiljem, 2007. aasta suvel, avanes mul võimalus külastada Eestit ühe metodisti kiriku partnerlusprogrammi raames. Kui Brasiiliasse tagasi jõudsin, sai minust selle programmi organiseerija. Nii tulin 2009. aastal taas Eestisse.

Ühel hetkel sain aga aru, et see pole mõistlik: ma töötan terve aasta, et säästa raha ja sõita suveks Eestisse. Tahtsin näha ka siinset talve. Nii ma tulin, esialgu igasuguse suurema plaanita. Kaalusin küll õppima asumist, et keskkonda paremini tundma saada. Siis läksid asjad aga nii, et leidsin tööd Parksepa koolis. Õpetajaks ma Brasiilias õppisingi ning tegin seda tööd tegelikult ka enne sealt äratulekut. Ja siin ma nüüd olen ka neli ja pool aastat hiljem.

Mis teid Eestis kinni on hoidnud?

Alustuseks muidugi inimesed: eestlased on väga distsiplineeritud ja andekad.2007. aastal viidi mind muu hulgas laulupeole. Tol aastal olid laulu- ja tantsupidu ühes kohas. Mäletan siiani tunnet, mis minus tekkis, kui sajad inimesed koos ühte viisi laulsid ja ühes rütmis tantsisid. See on imeline, et eestlastel on nii tugev kultuuritaust ja et see on teid nii kaua koos hoidnud.

Olen siin väga palju õppinud ja õpin kogu aeg juurde – eestlaste kohta, jälgides nende käitumist, ja samal ajal enda kohta, sest tulen väga teistsuguse kultuuritaustaga maalt.

Mis meis nii erinevat on?

(Naerdes.) Lihtsam oleks öelda, mis meil on ühist. Mõlemas rahvas on palju tugevust, mis väljendub küll erinevalt. Imetlen väga eestlaste omanikutunnet, mis puudutab kõike maaga seotut. Soovin, et brasiillased tunneksid samamoodi.

Erinevusi on aga rohkem. Kõik on erinev…ka koolisüsteem. Sellega kohanemisel on mulle suureks abiks olnud kolleegid– väga kannatlikud ja armsad inimesed.

Aga millised on Eesti õpilased?

Ka õpilased on olnud minuga kannatlikud. Alustasin siin õpetajatööd neli aastat tagasi 3. klassis, kellele see oli esimene aasta inglise keelt õppida. Lastel on aga eriline viis end arusaadavaks teha: nad on väga konkreetsed, väljenduvad ühe-kahe sõnaga. Nii on neist lihtne aru saada ja nad ei karda ka sel moel selgeks teha, mida nad soovivad. Nüüd lähevad mu esimesed õpilased juba 7. klassi – on olnud huvitav näha neid suureks kasvamas. Mu suhe õpilastega on ka aja jooksul muutunud. Alguses jälgisid nad mind suurte silmadega, et mis nüüd juhtuma hakkab. Mõned püüdsid rääkida portugali keelt, nagu seda kuuleb telerist seebiooperitest. Nüüd oleme üksteisega harjunud, aga saan aru, et minu temperament mõnikord siiski hirmutab lapsi.

Annan praegu tunde 3.–9. klassini. Mulle meeldib just põhikooliõpilasi õpetada. Ei tea, mis tulevik toob, aga praegu on küll nii.

Tean, et räägite ka eesti keelt. Kuidas keeleõpe on läinud?

Jah, ma oskan igapäevased asjad ära rääkida, aga mu grammatika ei ole kiita. Kõige rohkem olen eesti keelt õppinud just õpilastelt, sest kuni nad ei oska veel inglise keelt, räägivad nad minuga eesti keeles. Septembrist alustasin küll eesti keele õppimist õpetaja käe all. Kui olen otsustanud siin elada, siis miinimum, mida saan teha, on eesti keel ära õppida.

Kas seostate oma tulevikku Eestiga?

Selline soov on mul küll. Kohanemine Eestis on võtnud aega ja jätkub, aga kõik on seda väärt. Eestlasega ei saa kergesti sõbraks, aga kui oled kannatlik, siis leiad inimesed, kes on isegi rohkem kui sõbrad– nagu perekond.

Paljudest mu rahvuskaaslastest eristab mind ilmselt see, et mulle meeldib siinne ilm, ka talv, kui väljas on -20 kraadi. Paljud ei suuda seda uskuda, aga ma tõepoolest naudin talve. Mulle meeldivad talvised vaated, lumi ja jää.

Mulle meeldib ka mu töö Parksepa koolis, mu kolleegid on väga toredad inimesed. Muidugi on siinses elus omad raskused, aga neid on kõikjal maailmas. Lähen tuleval nädalal Brasiiliasse, aga tulen peagi tagasi, sest tahan nautida ka Eesti suve. Ei tea, mis tulevik toob, aga ma poleks proovinud siin kohaneda, kui mulle siin ei meeldiks ja ma ei seoks oma tulevikku Eestiga.

Enne oli juttu elamusest, mida pakkus meie laulu- ja tantsupidu. Kas olete mõelnud, et võiksite sellest koos eestlastega ka lauljate-tantsijate poolel osa saada?

Olen selle peale tõesti mõelnud, aga olen praegu endiselt siinse eluga kohanemise protsessis. Niisugune samm nõuab pühendumist. Tulevikus vahest tõesti… ja pigem näen end lauljate seas.

Võru vald tunnustas teid tänavu aasta alguses tiitliga „Aasta hariduselu edendaja”. Milliseid emotsioone see tekitas?

Ma ei oska oma teeneid hinnata, aga muidugi on selline tunnustus suur au. Saatsin pildi vallavanema ja volikogu esimehe vastuvõtult ka oma emale ja sõpradele. Kõik olid sellest väga elevil.