Lõpuks ometi on talv meie õuele jõudnud

Inimesed jagunevad nüüd kahte leeri, ühed, kes rõõmustavad ja teised, kes on veidi pettunud. Esimesed uskusid, et ega talv seekord ometigi taeva ei jää ja teised lootsid, et lume koristamine jääb sel talvel ära ja küttearved püsivadki madalad.

Vaatan särasilmseid mudilasi kelgutamas ja kuigi täna on taliharjapäev, mil talve selgroog pooleks murtakse (loe: talv hakkab tasapisi taanduma), on tegelikkus hoopis vastupidine. Iga päevaga lähevad miinuskraadid suuremaks ja lumevaip kogub sentimeetreid juurde. Pannjärvel toimuvad juba ka selle talve esimesed suusavõistlused ja loodame, et lund tuleb veelgi, sest suuremad jõukatsumised seisavad alles ees.

Tihased ja varblased, kes vahepeal kuhugi kadunud olid, ründavad hommikuti minu aknatagust söögimaja ja kui ma õigel ajal (loe: kell kaheksa) nende toidulaua katmata olen unustanud, annavad endast valjuhäälselt märku.

Ka üleriided tuleb kriitilise pilguga üle vaadata ja selge on see, et soojemad joped ja kasukadki pääsevad jälle kord kapisügavusest välja. Kui esimestel päevadel võis paljapäi kõndijaid veel hulganisti kohata, siis nüüd ilmestavad linnapilti värvilised tuttmütsid ja käpikudki on üles leitud. Lõpuks ometi on talv kohale jõudnud!

Olgem siis varmad talvemõnudest osa saama, sest keegi ei tea, kauaks seda talve jagub.