Pilt on illustreeriv. Foto: Andres Putting

„Asi pole siin elus nii, nagu teie arvate. Inimestel, eriti vanematel, pole lihtsalt võimalik linna kolida. Ka mina ootasin kiirabi terve tunni, aga ma ei helistanud 112, vaid kohalikku haiglasse ja sain neist aru, et lihtsalt pole teist võimalust, ainuke auto oli kaugemal südamehaiget toomas ja minu viga oli küll kole minu jaoks, aga andis oodata. Oleks ma 112 helistanud, oleks mind vist ka pikale saadetud, sest üks kogemus juba on ja pärast seda andis tohter mulle kohaliku kiirabi numbri."

Tihti on asi suhtumises

„Hea kui tuleb 40 minutiga. Mina olin oma luumurruga keset metsa ja armas naishääl 112-st teatas: "Väga kahju aga mul on vaja aadressi. Oskate öelda, kus aadressil te asute?" Kui ma palusin oma telefoni signaali järgi mind leida, siis saadeti mind sügavamale metsa... "Welcome to Estonia!"
Aga parim oli vingumürgitus: 2 minutit peale toru hargile panemist oli masin maja ees ja tormasid tuppa, kuigi nad mind pupillide järgi narkariks liigitasid, käitusid nad minuga enam-vähem normaalselt. Olen tänulik neile inimestele, kes on pühendunud teiste abistamisele," kirjutas lugeja.

Ei saa maale kolida...

„Toetan seda, et kõrvalistes kohtades elavad inimesed oleks vabastatud igasugustest maksudest. Mille eest maksta kui teenus niikuinii sinuni ei ulatu?"

 „Olen ka mõelnud vahel, et koliks maale, aga üheks väga oluliseks takistuseks minu jaoks on päästjate kaugus. Kui ikka maja põlema läheb ja pean ootama üle 10 minuti, siis pole neil mõtet enam üldse tulla. Sama ka tõsisema tervisehäda või relvastatud jobudest kurjategijate puhul."