Padaoru lumetorm Foto: Ilmar Saabas

Kolm aastat tagasi, kui möllas kurikuulus lumetorm „Monika", sain mina peale operatsiooni Tallinna haiglast välja. Rakveresse jõudes selgus aga, et tormi tõttu ei ole bussiliiklust. Tekkis kerge paanika, et mis nüüd saab? Lootsin, et rongiliiklus ehk ikka toimib ja kui ma juba rongiga Kabalasse jõuan, küll siis kuidagi koju ka saan.

Mõeldud-tehtud. Kabalas aga algas tõeline õudus: rongilt maha hüpates olin kohe rinnuli lumes Kojuminek sellistes tingimustes ei tulnud kõne allagi. Mehele helistades selgus, et Kabala Ulvi vaheline tee on nii täis tuisanud, et tema mulle järgi tulla ei saa. Hakkasin läbi lume Raamide majapidamise poole sumpama, lootuses, et ehk Tiina on kodus ja annab mulle peavarju. Jõudsin Vello majani ja tundsin, et nüüd on kõik, enam ei jaksa. Jõudu edasi minna lihtsalt ei olnud. Õnneks oli telefoniaku täis ja niimoodi ma siis helistasin pea terve küla läbi, et kuskiltki abi saada. Tänud kõigile, kes mind aitasid ja vaevusid edasi helistama. Minul endal oli selleks ajaks juba hirm nii suur ja tekkis lausa mõte, et siia ma külmun.

Lootus oli täiesti kadunud ja külma tõttu jalgu enam ei tundnud. Raske on kirjeldada seda tunnet, mis mind tol hetkel valdas, kui kuulsin, kui Tiina oma väravast mind hüüdis ning kaevas koos Raunoga teeraja minuni. Ei ole sõnu, et seda hetke paberile panna. See oleks nagu minu elu teine sünnipäev.

Suurimad tänud sellele perele, kes mind lumevangist välja kaevasid ja mu elu päästsid.

Tunde hiljem jõudis Kabalasse ka minu mees koos Peebuga, kes kangekaelselt ennast traktoriga läbi lume olid pressinud. Suured tänud ka neile.
Nagu öeldakse: lõpp hea, kõik hea.

Soovin vallarahvale rahulikke jõule ja erilised jõulusoovid lähevad Tiina perele!

Fatima Voitov