Foto: erakogu

Ma tahaksin laulda, et raugeks mu hääl,
Me põliste metsade vilus,
Kuuvalgel, vaiksetel öösetel seal
Me kodumaa kevade ilus.
(M. Heiberg)

Mis laulad sa, emake, laulad sa nii,
nii pikalt, otsata?
See ujub kui kuldne lõng läbi öö,
mind nõiub kuulama.
(E. Enno)

Kõik on seotud iseendasse:
meri ja maa, taevas ja päike,
kõik, mis elab ja on
otsata, lõpmata - on hinge laul.

(E. Enno)

Hingelaul on elu kõrghetkelt saatjaks jäänud õnneviis. Elu on kiire. Õnne tabamiseks jääb ikka puudu kas ajast, siirusest, aususest või julgusest. Ja võibolla sellepärast ongi noorusaja rohi rohelisem ja lumi valgem, et elu ei ole veel unistusi kärpinud. Ja võibolla sellepä­rast ongi vanemaealiste hingeviisiks aastatetaguse tolmuse rahvama­ja tantsuõhtute akordionimuusika või valgetel öödel noore kallima arglikud sõnad ja ööbikulaul.

Aga võtame lahti Ilmatsalu naisansambli lauliku. Millest laulsid need siresäärsed noorikud eelmise sajandi kuuekümnendatel aastatel? Eks ikka kevadest ja armastusest.

Foto: erakogu

Mäletad õisi valgeid me aias akna all?
Õitses jasmiin meile kahele siis,
ta lõhn täitis terve toa.
Ja kuskil eales pole olnud nõnda hea.
See väike kambrike nii suur siis tundus,
sest oli pilgeni täis armastust.

(H. Jõgioja)

Kuulame, millest laulsid need noored mehenaised sajandivahetusel? Nad laulsid mälestustest.

On kestev hetk ja mälestuste hägu
mu hinges täna vaikselt põimunud
On õnnel praegu sügispäeva nägu
ja sosinal on lauldud õnneviis.

(H. Jõgioja)

Mälestuseks on jäänud naisansambli kauaaegse juhendaja maestro Heldus Jõgioja nimi. Naisansambli sünnipäeval süüdati Heldurile mälestusküünal. See põles laval heleda hubase leegiga ja jälgis vaiki­des lava ees toimuvat.

Veel ma mäletan avatud akent,
kuhu lendas mu lootuste lind.
Sa ei vaadanud tagasi minnes,
jättes laulma ja leinama mind.
Minu viise ei tahtnud sa teada,
olid armunult igavad need.
Ei sa lahkunud kurja ei heaga,
vaid olnust sai lihtsalt läbitud tee.

(H. Jõgioja)

Aga lava ees laulis naisansambel kümme laulu: nooruslikult, kõlavalt ja nauditavalt.

Heldur jäi naiste lauluga rahule. Ühe laulu laulis ka vallavanem R. Kokk. Külalistele meeldis.

Naisansamblile olid külla tulnud kohalikud inimesed, ansambel Mis Sest, Ilmesare tantsijad, ansambel Viisikera ja RMA Siller. Õnnitlejaid ja lilli oli nii palju, et naiste pead paistsid vaevu õitemerest välja.

Foto: erakogu

Õhtut juhtis Toivo Talangu. Ta meenutas olnut ja nimetas ka an­sambli juhendajate nimed: Küllike Jäär, Aili Unt, Karin Rööp, Helju Meriste, Tiiu Allikvee, Hedur Jõgioja ja Hans Murrand.

Päris algusest peale, see oli 1966. aastal, on ansamblis laulnud Helgi Ristmäe, Maili Talangu ja Liivi Leppik. Üle 30 aasta on laulnud Viive Kütt, Leili Toming ja Aili Põldaru.

Nende aastate sisse on jäänud õnne, rõõmu, kurbust, sõbra tuge ras­kel hetkel - elus on kõike ja iga päev ei ole pidupäev.

Naisansambli 45. sünnipäev kulges soojalt ja koduselt. Oli kohtumi­se rõõmu, meenutuste hellust ja natuke ka kaotatu kurbust.

Jälle aasta on läinud kui päev,
Täna uuesti sõpru sa näed
Selle õhtu me veedame koos,
On algus tõsine, kuid peagi pidu hoos.

(H. Jõgioja)

Soovime Ilmatsalu naisansamblile head tervist, kõlavat häält ja laululusti Hans Murrandi juhendamisel. Naiste esinemine näitas, et mett on laulukärge kogunenud üsnagi palju, on mida koos kuulajatega mekkida.

Lõpetuseks H. Jõgioja sõnad: „Kuulajale ei jää märkamata sõnum, mis puudutab südant:"