Saku Sõnumid

Öeldakse, et teiste õpetamiseks on tarvis rohkem mõistust kui ise õppides. Õpetajatöö seisneb suhtlemises paljude erinevate isiksustega, suhtlemisoskust ei saa aga raamatutest õppida, vaid seda tuleb omandada tegevuses. Ja lastega on Ly alati osanud läbi saada.

Asume õpetajatee algusest killukesi koguma. „Tunduvalt lihtsam on elada kui elust rääkida," möönab tagasihoidlik päevakangelane ise, sest kui inimene räägib läbielatust, siis turgatavad pähe just need elu murdekohad, millest kokku saab saatus.

Algus on kõige alus

Ly elutee algas tollases Lustivere (praegu Põltsamaa) vallas väikeses asundustalus. Isa õde, kes oli vallaline ja Metsküla  algkooli juhataja, adopteeris tüdrukukese ja kasvatas üles. Arvata võib, et koolmeisterdamise pisiku sisendas lapsesse just tädi, kes ise oli emakeeleõpetaja. Pärast 7. klassi lõpetamist viis neiu tee Tartu Õpetajate Seminari (pärastine Õpetajate Instituut), kus koolitus kestis kuus aastat. Kasuema eeskujul valis ta eesti keele eriala, sest tädi oli karm kasvataja. Nõudis korda, õpetas aiatööd ega pooldanud sõbrannatamist. „Ma ei salli, kui midagi on sassis," kordab kasvandik veel nüüd ja mõtleb tänuga tädile. Ly oleks ise tahtnud meditsiini õppida, aga tädi eesmärki kasvatada kasutütrest õpetaja ei ole Ly kunagi kahetsema pidanud. Pärast instituudi kiitusega lõpetamist suunati verisulis õpetajahakatis Petseri lähedale Obinitsa kooli, kus lapsed rääkisid setu keelt. „Mina sellest aru ei saanud, sest tundides läksid lapsed üle kirjakeelele. Elasin küüditatute maja teisel korrusel, hiljem vanas preestrimajas. Veevärk ja elekter olid seal tundmatud, elu veeres petroolilambi valgel. Kui õli poest otsa sai, pidime koolis hakkama saama küünaldega," meenutab ta neid kaugeid noorusaegu.

Ajalootolmu alt killukesi korjates

Õppimistahe ei ole Lyd kunagi maha jätnud. Tallinna Pedagoogilise Instituudi diplomi sai ta 1956. aastal ja seega ka õiguse keskkoolis pedagoogina töötada. „Olen olnud õpetaja ka Tartu Laste Vastuvõtupunktis, kuhu koguti orvud ja probleemsete perede lapsed. Nad ootasid kohut või adopteerimist. „Mäletan, et üks neist laskis varjupaigast jalga. Siis oli tõsiselt hirm nahas," kerkib Ly silmade ette mälupilt õpetajatee algpäevilt. „Olen leiba teeninud ka Tartu 13. ning Kuivajõe ja Kosejõe Erirežiimilises Internaatkoolis.

Et mu abikaasa Ilmar sai Eesti Maaviljeluse Instituudi maaparanduse osakonda teaduri koha, tulime 1967. aastal Sakku elama ja töötama. Algul olin Saku kooli internaadis kasvataja, seejärel 1967-2007 emakeeleõpetaja," kerib Ly jutulõnga tänase päeva poole. Pikkadest koolmeisterdamise aastatest on talle mällu jäänud nii mõnigi humoorikas pilt, mis silme ette kerkib: „Lähen tundi ja näen, et esimese laua juures on kaks tooli, kus õpilane lamab. Õpik on aga põrandal. Andres aga lausub, et ta näeb sealt küll lugeda. Ükskord polnud jälle Alol õpikut. Tema väitnud, et oskab niisama ka. Ja tõesti, ta oskas vastata ka ilma õpikuta." Praeguse presidendiproua kohta, kes õppis samuti Saku koolis, nendib Ly, et tahtejõudu oli Evelinil juba kooliajal. Ly juhatada olnud klassist on võrsunud 3 teadusdoktorit. a_lm_lapsed.jpg
Hetk aastast 1969: Ly Madissoon oma õpilastega Harju rajooni koolinoorte laulupäeval. a_lm_mois.jpg
Noore õpetajana Saku mõisas kirjandusõhtul esinemas

Peale tundide on Ly Madissoon teinud ka palju klassivälist tööd: deklamaatorite konkursist osavõtjaid juhendanud, kaks õpilaste omaloomingu kogumikku koostanud, õpilasi emakeeleolümpiaadiks ette valmistanud, koolilehte teinud, Sakus emakeelepäeva korraldanud - selle päeva eest kinkis keeleteadlane Heino Ahven talle omatehtud puulusika  ja veel palju muud. Ly armastus on tants ja laul. Ta on juhendanud laste ja neidude rahvatantsurühmi.

Kogu elu on ta laulnud kooris ja ansamblis. a_lm_vil.jpg
Ly on eluaeg laulda armastanud. Vilistlased aastal 2004 esinemas

Tänapäeva õpetaja ametit Ly ette ei kujuta, sest suhtumine õppimisse on muutunud, nii mõnelgi õpetajal on distipliiniga raskusi, sest jäme ots on laste käes. Õpilane võib teha, mis iganes pähe tuleb. Neil on kõik õigused, kuid vähe kohustusi.

Rõõmu järeltulijatest

Ly on koos abikaasaga üles kasvatanud kaks andekat last, Mall on arst ja Ülo IT-mees. Tal on 7 lapselast ja ta on vanavanaemaks 5 järglasele. Kõik järeltulijad on edasipüüdlikud, lauluarmastajad ja eesmärgikindlalt rühkimas seatud sihtide poole. Pojatütar Elo kaitses 2010. aastal kahte magistritööd - ühte keemiaõpetajana ja teist geenitehnoloogia alal. a_lm_ll.jpg
Vanaema pojatütar Eloga, kes kaitses 2010. aastal kahte magistrikraadi

Elu ei ole Lyd hellitanud, on olnud raskusi ja leina. Poole aastaga kaotas ta kolm lähedast: abikaasa, õe ja kasuema. Vaeva ja murerikas oli poja sündides ilmnenud reesuskonflikt, millest laps üle sai alles üheksa ja poole kuu vanuselt. Mis tundis ema süda kogu selle aja, teab ainult tema ise.

Pensionipõlves ei malda Ly kodus istuda - käed on sageli kinni aiamullas Kui ta just ei ole parajasti reisil, loeb ta raamatuid. Meeliskirjanduseks on ulme- ja kriminaalromaanid. Päevapingetest vabaneb ta ristsõnu lahendades. Ta on Saku Pensionäride Ühenduse juhatuse liige, korraldab ekskursioone, kirjutab artikleid vanurite tegevusest kohalikku ja õpetajate lehte, laulab ansamblis Vilistlased, õhutab elutöö teinud inimesi koos käima, silmaringi avardavatest üritustest osa võtma, suhtlema ja vestlema. a_lm_raba.jpg
Viru rabas matkamas

Toimeka Ly Madissooni pikka koolmeistriteed ja tegevust pensionäride ühenduses on koduvald hinnanud nii tänukirja kui sel aastal hõbemärgiga. a_hobemark.jpg

Vabariigi aastapäeval autasutati Ly Madissooni Saku valla hõbemärgiga