Maakonna uhkusest väikeseks mäluasutuseks
Paraku on maapiirkondi ja sealhulgas ka Iisakut tabanud viimastel aastatel üks alandus teise järel. Aina oleme pidanud kuulma ja lugema sellest, kuidas väiksemad omavalitsused ei suuda tagada elanikele kvaliteetset teenust, maakoolid ei suutvat tagada kvaliteetset haridust ja nüüd selgub, et ka maakonnamuuseumid, eriti need, mis ei asu linnas, pole samuti oma nime väärt. Mis see „kvaliteetne teenus ja haridus" täpsemalt on, pole poliitikute sõnaohtrusest suutnud kahjuks välja lugeda. Kõige lahendus näikse olevat sulgemine, ühendamine või vähemalt riigi kaelast ära veeretamine. Igati antakse meile mõista, et kõike - omavalitsusi, koole, muuseume on ühtäkki saanud liiga palju. Riiklik ideaalmudel näib olevat neli maakonda, igaühe keskuses umbes üks gümnaasium ja hädakorral ehk ka üks muuseum. Muidugi ma utreerin siin, kuid näib, et riigiisad on oma tungivast soovist igal juhul enda valitsemisajast võimalikult suur jälg jätta unustanud peamise - inimese, keda kõik need kardinaalsed reformid isiklikult ja sügavalt puudutavad. Jutt käib aina ümber raha nappuse ja rahvastiku vähenemise. Ja näib, et rahvastiku kokkukuivamine ongi paratamatus ja peame selleks valmistuma, et meid lõpuks suurt üle 100 000 järele ei jäägi. Justkui olekski see meie peamine eesmärk ja programm, mille täitmise poole ühiselt liikuma peame. Aga kes ütles, et peame?
Neid omavalitsuse juhte, kes pingutavad oma valla või kooli säilimise nimel, nimetatakse lühinägelikeks kolkapatriootideks, kes mõtlevat vaid oma ametitoolist kinnihoidmisele. Odav populism, mainitakse selle kohta kirjutavas ja rääkivas meedias. Vägisi meenub ühiskond, kus me alles hiljaaegu elasime. Ka siis teadis riik kõige paremini, mida inimestele tarvis on. Massidel ei olnud vaja mõelda. Mõtles riik. Ja kobiseda ei olnud mõtet, vastupidi, indiviidile oleks mõtlemine ja kahtlemine olnud lausa hukutav. Ja ometi - just selles ühiskonnas, kus sõna „kodanikualgatus" polnud keegi kuulnud ega tarvitanud, suutis meie kogukond perekond Vardjate eestvedamisel asutada muuseumi. Sellesse ettevõtmisse panustasid väga paljud inimesed - oma nõu ja jõuga, tööga ja vanavara annetamisega. Kui Iisaku muuseum 19. augustil 1983 pidulikult avati, pakatasime uhkusest ja eduelamusest (jällegi sõna, mida siis veel ei pruugitud). Me saime sellega hakkama, vaatamata kividele ja kändudele, mida aeg ja olud teele sättisid! Kõige ees ikka tema ise - meie oma Grand Old Man - Daniel Vardja.
1.oktoobril tähistasime Iisaku muuseumi asutaja ja Iisaku Valla Aukodaniku Daniel Vardja 100. sünniaastapäeva. Liigse pidulikkusega see päev siiski silma ei paistnud. Pressi kohal polnud. Samuti vallavalitsuse esindajaid, Kultuuriministeeriumist rääkimata. Maavalitsuse ja Riigikogu esindajad kontsert-aktusel sõna võtma ei kippunud. Mis sa ikka räägid, kui muuseumi ümber tekkinud ažiotaaž ei taha hajuda ja midagi nagu ette ka ei osata võtta. Kalmistul ja muuseumi kohvilaua juures siiski öeldi, et kui tore muuseum meil on ja kuidas ollakse tänulikud ja uhked, et on oldud ka selle sünniloo juures osalised. Väga armas kuulda. Aga mis sellest paljast jutust kasu on?
Ministeerium pakub tungivalt muuseumi vallale tagasi. Vald ei ole selleks valmis ja kardab rahalist lisakoormat. Riigi poolt esialgu lubatud rahaline toetus kaheks aastaks ei anna kindlustunnet, et ka edaspidi toime tullakse. Viimastel aastatel on muuseumi juhid vahetunud sellise kiirusega, et pole neist ühtegi jõudnud veel valla leheski tutvustada, enne on juba läinud. Oma osa on siin ministeeriumil, kes pole suutnud leida juhti, keda tõepoolest sisuliselt huvitaks muuseumi roll ja tähtsus meie piirkonnas. Elu on näidanud, et selline inimene tuleks leida kohapealt. Kaugemalt töölekäijad paraku kipuvadki jääma töölekäijateks, pikk töölesõit kustutab sära silmist ja patriotismist jääb ka puudu. Me peame lõpetama lootmise kõrgemalt poolt tulevatele otsustele, sest neid ei pruugita langetada meie kasuks. Vallavalitsus ja muuseumi pere peaksid kutsuma kokku regiooni ümarlaua ja kaasama sinna mitte ainult ametnikke, vaid ka rohujuuretasandilt entusiaste ja kodukoha patrioote, kes suudavad kindlasti lahenduste leidmisel abiks olla. Me peame tunnetama endas eelkõige vastutust inimeste ees, kes on oma perele kuulunud armsad ja väärtuslikud esemed annetanud just Iisakus säilitamiseks ja eksponeerimiseks.
Oma väikese esinemise D. Vardja mälestusüritusel lõpetasin sõnadega: „Usun, et Daniel Vardja süda on elu jooksul tehtuga rahul, kuigi mõni suurem plaan jäigi kahjuks vaid plaaniks. Mida ta aga arvaks muuseumi ümber puhuvatest tõmbetuultest ja maja kohale aegajalt taaskerkivatest tumedatest pilvedest, ei saa me enam temalt küsida. Küll aga saame alles hoida Vardjate pärandit ning hoolitseda, et see laiali kantud ei saaks, olgu siis ajad riigil ja rahval kuitahes rasked."