Praegu kevadiselt lahtise karvaga ja viis kilo ülekaalus. Maali armastab süüa, koduköögis tiirleb ta lakkamatult ümber perenaise Rea, silmis anuv pilk: „Ma pole mitu nädalat, ei, mitu kuud juba süüa saanud ja kui ma kohe seda jäätist ei saa..." Maali tõuomadustesse on geneetilise koodiga kaasa pandud aitamisvajadus, võibolla just seetõttu ei taha ta oma pimedast perenaisest sammugi maha jääda, mine tea, millal teda vaja võiks minna.

Maali pühendab kogu oma elu Reale ja tema abistamisele - olles ühelt poolt kõige kallim sõber, teiselt poolt leevendamas perenaise nägemispuuet. Jah, bussinumbreid Maali küll ei tunne, liftinuppu vajutada ei tea, aga tema juhendamisel jõuab Rea ujulasse ja kauplusesse, sõudmistrenni ja sõbraga kohvikusse.

Viimased seitse aastat on olnud Maali Rea kaaslaseks kõiges. Kuidas oli elu ilma Maalita, Rea enam mäletada ei tahagi, niipalju rikkamaks ja rõõmsamaks on koer teinud tema tegemised ja mõtted. Kuigi igal lemmikloomal tekib oma peremehega side, siis seda ühtekuuluvustunnet, mis on pimedal inimesel ja tema juhtkoeral, sõnadesse panna polegi võimalik. See kuulub justkui esoteerika valdkonda ja hingesuguluse kategooriasse.

Juhtkoeraks kasvamine

Kui Maali väike oli, pidi temast saama hoopis narkokoer. Võibolla oleks tänaseks nii mõnedki kilod mõnuaineid Maali nuuskimise tulemusena tuvastatud, aga Rea õnneks seda ei juhtunud ja temast koolitati hoopis juhtkoer pimeda inimese abistamiseks. Maali sündis 2005. aasta jaanuaris pesakonnas, kus oli peale tema veel 9 kutsikat. Kuna tema isa Soomes juhtkoerana tegutses, uuriti järeltulijaidki selle pilguga, et kelles oleks ainest. Maalis ja tema vennas Tõnnus oligi.

Juba paari kuu vanuses tehti kutsikatele katsed. Kaaluti koerte karakterit, et poleks liialt arg ega ka rumalalt julge, et ei kardaks kõrgust ja oleks parajal määral uudshimulik. Juhtkoer peab olema hea südamega, mitte liiga agressiivne ega ka mitte liialt loid.

Reeglina kasvavad juht- ja teised inimeste aitamiseks treenitavad kutsikad esimese aasta- poolteist kasvuperes, inimeste juures, kes teadlikult võtavad omale looma lühikeseks perioodiks, teadmisega, et temast tuleb ühel hetkel loobuda. Kasvuperes veel üleliia dressuuri ei toimu, loom elab loomupärast kutsikaelu, saades kaasa vaid lihtsama koolituse istu-lama-koht-anna käppa-vaimus korraldused. Üks reegel tavaliselt siiski on  - liikuvate objektide järele jooksmisest peab kutsikat hoidma. Maali on selles osas erand, temal oli võimalus oma lapsepõlv veeta peres, kus ta sündis.

Ca pooleteise aasta vanuselt läks Maali treeneri käe alla pooleks aastaks dressuuri. Temaga liiguti erinevates kohtades: linnas, maal, siseruumides ja väljas, õpetati sõitma erinevates transpordivahendites ja rahulikult viibima erinevatel üritustel. Maali pidi igas olukorras jääma väärikaks ja rahulikuks, teda ei tohtinud segada ei müksud bussis ega kontserdiheli kõlarites. Alles siis kohtus Maali oma tulevase perenaisega ja tutvumisperioodi nimetatakse koera ja kasutaja kokkuõppeks. Rea ütleb, et tema ja Maali iseloomud sobisid kohe, kuigi vahel olla ka nii, et juhtkoera ja tema kasutaja suhet toimima ei saagi. Nii nagu inimeste maailmaski.

Tandemina läbi liikluse

Kui Rea ja Maali Laagri tänavatel kahekesi koos liiguvad, on tempo tavaliselt päris kõrge. Ühelt poolt on kodupiirkonna trajektoorid mõlemale pähe kulunud ja ootamatusi pole peljata. Teiselt poolt tingib selle ka Maali perenaise elurütm. Tänu Maalile saab Rea nüüd kodust välja. Koos käiakse Õismäel ujumas ja Harkus sõudmistrennis.

Kui see kahene tandem tänavail kulgeb, siis ikka nii, et Maali esimeste käppade jagu eespool, Rea rakmetest kinni hoides paar sammu taga. Maalit on õpetatud hoidma otse suunda, püsima kõnniteel ja enne sõidutee ületust jääma seisma. Seisma jäämine tähistabki reeglina olukorra muutust ja edasi tohib loom liikuda vaid perenaise märguandel. Maali oskab ka laveerida mööda erinevatest takistustest - postidest, puudest, aukudest, lompidest, majanurkadest, autodest_- ikka selle arvestusega, et Rea ka neist ohutult mööduda saaks.

Kui ees on trepp või näiteks bussiaste, annab Maali sellest märku seisma jäämisega, pannes esikäpad astme peale. Rea tunnetab looma kehaasendi muutust läbi rakmete.

Maali teab hästi ka erinevate märksõnade tähendusi, kui öelda talle „trepp", „pink", „buss", „õue", siis juhatab ta Rea õigesse suunda. Vähe sellest, kui lisada täpsustus otsi vasak sebra, siis viib loom perenaise lähima vasakpoolse ülekäigurajani. Tuttavatel Laagri kandi teedel tunneb Rea end Maaliga koos päris turvaliselt. Aga nüüd, kus raudteel uued ja vaiksed rongid, on Rea ületuskohti natuke pelgama hakanud. Seda ju Maali seletada ei oska, kui kaugel see rong parasjagu asub.

Igas olukorras vaikne ja väärikas. Peaaegu.

Ühistranspordis käitub Maali vaikselt ja väärikalt. Poeb bussiistme alla ja mõnikord on kaasreisijad olnud üllatunudki, kui õige peatuse tulles pingi alt asjalik käpakomplekt välja sirutub. Kui Rea ujulasse läheb, istub Maali talle öeldud kohas nagu kivikuju, mingu siis aega tund või kolm, ei liiguta kõrvu ega pilguta silmagi. Ta ei lase end segada möödujatest, sagimisest, helidest. Koos Reaga osales Maali koguni Rakvere punklaulupeol, kus perenaine esinemas käis.

Kuigi Maali on kõvasti distsiplineeritum, kui nii mõnigi teine kodukoer, siis aeg-ajalt eksitavad tedagi instinktid. Õues ringi luusivad kassid teda suurt ei morjenda, aga teised koerad, eriti pisikesed nähvitsad, teevad olukorra ärevaks küll. Kui aega on, laseb Rea Maali neil hetkil ikka jooksma ka. Aga ega ta kaua ära ole. Õige pea meenuvad Maalile tema kohustused ja ta on kõpsti Rea kõrval tagasi.

Inimesed kipuvad Maalit tänaval nähes või peatuses bussi oodates ikka nunnutama ka. Et nii tubli ja korralik loom. Tahetakse pai teha ja koeraga kontakti saada. Aga Maali jääb sellistes olukorades stoiliselt rahulikuks. Võõrad inimesed teda väga ei huvita. On see siis nüüd koolituse või iseloomu küsimus, pigem vist ikka viimase, arvab Rea.

Inimesed on valdavalt hoidvad

Aga muidugi on ka juhtumeid, kus inimesed kipuvad Rea ja Maali peale häält tõstma. Eriti markantsed olid näited, kus ühistranspordi reisisaatjad Read koos koeraga välja puksima hakkasid, sest loom oli suukorvistamata.

Juhtkoertel aga ei peagi suurkorv olema ja Maalit lihtsalt lemmikuks pidada on ka suhteliselt raske, sest rakmed ja nende peal olev märgistus peaks andma selge signaali, et tegemist on töökoeraga. On olnud ka häirivaid kontakte nii pangasaalis kui kaupluses, aga neid ei ole Rea sõnul kindlasti massiliselt. Inimesed on pigem hoidval ja kaitsval positsioonil. Ja need, kes torisevad, on ilmselt juba olemuselt koeravastalised.

Maali elu on võrreldamatult sisukam, kui nii mõnelgi teisel koeral. Aga kui mõnikord venivad päevad pikaks, annab Rea oma koerale kohe teadlikult ka n-ö vabu päevi. Maali on siis isegi solvunud, kui Rea ema või sõbraga end välja asutab ja tema koju jääma peab. Kuigi Maali on Reale silmade eest ja abiks igapäevases eluolus, on ta kindlasti naise jaoks eelkõige sõber.

Maali jaoks Rea puue ei ole mingi teema, tema on igal ajal, iga ilmaga valmis minema perenaisega kuhu iganes, kauaks iganes. Sõpruse puhul ju aeg ja ilm ei loe.
_____________________________________________________

Maali:

Maali on sündinud 2. jaanuaril 2005. aastal.


Maali ametlik omanik on SA Juht- ja Abikoerte Kool, Rea juures on ta n-ö rendil.

Maali treener ja kasvataja on Anu Lokke, kes on praegu Abi- ja Teraapiakoerte Ühingu treener.

2008. aasta suvel saavutas Maali esikoha Eesti juhtkoerte võistlusel ja kolmanda koha Eesti-Soome juhtkoerte maavõistlusel.

Igal aastal aprilli viimasel kolmapäeval tähistatakse enam kui 60 riigis üle kogu maailma juhtkoerte päeva.

Sel aastal on see 30. aprillil. Eestis on juhtkoerte päeva tähistamine alles uus nähtus, aga Eesti Juhtkoerte Kasutajate Ühing on võtnud üheks oma südameasjaks tutvustada ühiskonnale juhtkoera olemust, vajalikkkust ja õigusi.