Foto: Siim Lõvi
Sageli me ei mõtlegi sellele, kui suureks katsumuseks võivad need toimingud mõnele inimesele olla. Kuidas neid, meile lihtsaid ja tavapäraseid radu on võimalik läbida liikumis-, nägemis- või kuulmisraskustega inimesel, on vahel raske ettegi kujutada.

Siin kutsun kõiki üles märkama ja andma oma panuse selleks, et tuua meie keskele need inimesed, kellel vajadused veidi erilisemad.

Lihtne samm võib osutuda katsumuseks

Meile lihtne üks samm võib kaaskondsele osutuda ületamatuks takistuseks. Et erivajadustega isikule on bussi- või rongisõit tõeline katsumus, siis see on tihti ka põhjuseks, miks need inimesed jäävad meie ühiskonnast isoleerituks. Neil puudub ju liikumisvabadus.

Kuigi ligipääsetavuse kriteeriumid on juba aastaid tagasi mitmetesse õigusaktidesse sisse kirjutatud, pole see kõigile nii iseenesest mõistetav. Siin tuleb rõhutada, et näiteks nii ehitusseaduse kui ka planeerimisseaduse kohaselt peab avalikus sektoris ehitama ja rekonstrueerima hooned nii, et puuetega inimesed sinna ligi pääsevad, näiteks rajama kaldteid. Ka ühistranspordi seadus sätestab, et bussihankedki peavad vastama samasugustele nõuetele.

Möödunud aasta 21. märtsil võttis riigikogu vastu puuetega inimeste õiguste konventsiooni ratifitseerimise seaduse. Iseenesest ei loo konventsioon uusi õigusi, ta vaid kordab üle rahvusvahelistes aktides eksisteerivaid õigusi, mis on suunatud puudega inimeste vajadustele ja olukorrale.

Toona rõhutas sotsiaalminister Hanno Pevkur, et riik soovib konventsiooni ratifitseerimisega tunnustada kõigi puudega inimeste inimõigusi ning põhivabadusi, näiteks õigust iseseisvale elule, haridusele, tööle, juurdepääsule nii rajatistele kui ka teabele ning sõna- ja arvamusvabadusele. Ning et riik võtab endale kohustuse tegutseda konventsioonis kirjas olevaid eesmärke silmas pidades ja parandada puudega inimeste olukorda.

Olukorda saame parandada ühisel jõul

Viis aastat tagasi viidi Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu eestvõttel Jõgeva linnas läbi liikumisvabaduse alane projekt. Kaardistati enam kui 50 riigi- ja ühiskondliku, meditsiini-, haridus-, kultuuriasutuse, kaubandusja toitlustusettevõtte ligipääsetavus. Kogutud info koondati üle-eestilisele infoportaalile, mille leiab aadressilt http://liikumisvabadus.invainfo.ee.

Tänu sellisele ettevõtmisele ja aktiivsele kohalikule elule, on sellest ajast saati olukord paljuski paranenud. Kuid nii, nagu ei saa kunagi valmis Tallinn, on veel ka meil palju teha, et luua parimad võimalused liikumisraskustega inimestele, et nende igapäevatoimingud hõlpsamad oleksid. Kui märkame hoiatust „Ettevaatust, trepp on libe", siis on esimene samm paremuse poole astutud, kuid meie kohus on astuda järgmine samm ehk leida koos võimalusi, kuidas neid treppe ja põrandaplaate muuta selliseks, et inimene seal ei libastuks.

Siin ma palun koondada jõgevalastel oma jõud ja kutsun meie linna kodanikuaktiivi ühisele "inventuurile", et uuesti kaardistada raskesti ligipääsetavad kohad linnas ja leida rohtu, mis avitaks. Ehk on vaja mõned välistrepid või ukseesised põrandaplaadid katta pinda karedaks tegeva ainega, joonistada mõnele trepiastmele tähelepanu juhtivad märgistused või ehitada trepi juurde kaldtee.