Siin näeme Roosit-Johannest istumas oma keldri ees. Minu ema Hilda on umbes kolmeaastane, vend Oskar kuuene, Johannes 43 ja Roosi 33. Usun, et pildistajaks oli Kangru Johannes, vanaema poolvend, kes tegeles ka fotograafiaga. Kohila Valla Infoleht

Laua kõrval punasest sametist katteriidega ja tuttidega kiiktool, praegugi meil alles ja terve, kus mitme põlvkonna ja suvitajate lapsed mõnuleda said.

Põnev koht oli ka veranda, mille nurgas seisis suur meevurr. Õrna meelõhna oli terve veranda täis. Verandalt nägi ümbruskonda kolmest küljest, aga seinal oli maalitud piltvaip, kus uhked luiged järvel ujumas. Sealt sain ka vanema lapsena pööningule ronida, kus võisin lõpmatuseni ema vanu kooliraamatuid ja vihikuid vaadata ning väga vanu ajalehti uudistada.

Kööki tõi vanaisa vee nagu oma äia-ämma majja. Nurgas pump, kust käsitsi sai vee kaevust majja pumbata. Isegi mina sain seitsmeaastase lapsena vee kätte - ikka jõnkadi, jõnkadi - ja varsti vulises vesi kohinal paaki, mida pliidialused torud soojendasid ning nii soe vesi kraanist tuligi. Ka kohalik kanalisatsioon oli olemas. Vahetevahel käis vanaisa seda köögi akna all olevast peidetud ja kaetud august puhastamas.

Nüüd olen tükk aega jutustanud oma otseseid mälestusi ja jätnud pooleli 1918. aasta, mil maja valmis sai ja need mälestused, mida olen kirjeldanud ema kogutud mälestuste kaudu, mida ema oma vanematelt kuulnud. Pean neid aga paralleelselt tegema, sest tagasi vaadates tundub nüüd, et vanaisa majas oli aeg nagu seisma jäänud.

Ajalugu muutus, inimesed tulid ja läksid, kadusid, aga asjad jäid. Tookord ei visatud midagi ära. Kuna inimesed olid vaesed, siis ostetud asjad säilisid terve elu. Kapis olid vanaisa kaabud ja kasukad ja jopid, mida ta kandis terve elu. Mööblitükid seisid nii nagu vanaisa need muretsenud oli, neid hoiti hästi. Iluasju oli ainult mõned. Suundume nüüd ajas tagasi, uuesti ettepoole.

Selle maja ehitusega oli üldse probleeme. Asusid nad äiapapa maa peal, kellele selle eest pidi tasuma lõputu tööga. Vanaisa ostis lähedusse küll kaks hektarit metsa ja kolm hektarit põllumaad juurde, aga ülejäänud oli rendimaa ja raha tuli tallu kasinalt.

Äiapapa ei arvestanud, et kõrvalmajasse sai ka tema tütre Rosalie kodu, aga selle eest pidi Johannes olema sulane nii äiapapale kui endale. Lootus oli poeg Oskaril. Johannes Mühlberg lootis oma tütrepojast talu pärija kasvatada. Sellegipoolest ähvardas ta majanduskriisi ajal, kui raha kippus nappima, Johannese maja maha müüa, käskides tal uue kodu muretseda.

Pärijaga oli tõesti mure, sest Johannes Mühlbergi ainuke poeg suri aastasena. Koju oli jäänud ainult kooliõpetaja haridusega tütar Erna, kelle terve elu oli üks suur traagika. Pidevalt kandideeris ta õpetajakohtadele, aga tööd leidis vist paaril korral. Tervisega oli ta lapsest peale kimpus. Palju raha kulus Erna ravile, aga tulutult, tervis ikka halvenes. Kuigi Erna oli tolle aja kohta haritud naine, ei olnud tal ka elukaaslase leidmisel õnne. Ajaloosündmusi aitab taastada Erna päevik, kus lakoonilised read tema ja naabrite elust.

Nii sai väimeespoeg Johannesest ehk minu vanaisast oma äiapapa põhiline töötegija. Ainult hooajatöödel käisid juhutöölised abiks. Eks tütred ka veidi aitasid, aga Roosil oli lapsest saati käsi haige. Lapsena lükkas õde ta kangaspuudelt müramisehoos alla, vanemad ei hoolinud lapse ravimisest ning Roosi käsi jäi eluajaks vigaseks. Kui Johannes alles seal majas külaline oli, soovitas ta küll Roosi vanematel tüdruk arsti juurde viia, aga mitu aastat oli mööda läinud ning oli juba hilja. Terve elu pidi Roosi vigase käega talutöid tegema, aga sai kõigega hakkama. Need kangaspuud olid süüdlasteks Mühlbergide kahe lapse saatuses, sest ka tütar Adele kukkus lapsena samadelt kangaspuudelt, jäi küüru ning suri noorena.

1921. aastal tormisel novembriööl sündis Johannesele-Roosile tütreke, kellele pandi nimeks Hilda, tänu kellele minagi siin ilmas olemas olen, st minu ema. Huvitav mõtelda, aga kui poleks Roosit-Johannest, nende vanemaid ja muidugi ka isapoolset suguvõsa, poleks ka mind.

(Järgneb)