Märjamaa pubi Ruut 66 tegutseb juba teist aastakümmet ja peab oma edu võtmeks head toitu
Märjamaa pubi Ruut 66 avas uksed 8. juunil 2002. Mõnigi on küsinud, et millest küll selline nimi. Põhjendus lihtne: nimi viitab pubi asukohale Tallinna ja Pärnu vahel.
2009. aasta suvel võttis söögikohas tegevjuhi kohused üle Raido Klaus, kes on koos Igor Labunski ja Ergo Salega üks pubi asutajatest. Raido on kokaks õppinud, aga pubi pliidi äärde ta muude tegemiste kõrvalt ei jõua– kõrvalmajas tahab pidamist ka Kummimehe remonditöökoda. Toitu mekkima ja arvamust avaldama kutsutakse teda küll. Tosina tegutsemisaasta jooksul on pubi end Märjamaa söögikohtade maastikul üsna kindlalt paika sättinud. Külastaja astub massiivse mööbliga sisustatud ruumi, mille seinu kaunistavad vanad fotod Märjamaast. Kamina kõrval on vitriinkapp, milles Märjamaa Vikati ragbimeeskond hoiab oma karikaid ja käib võite tähistamas. Selliseid kollektiivseid püsikundesid on teisigi. Küllalt palju käib igapäevaste lõunatajate kõrval söömas ka läbisõitjaid. Kõige rahvarohkemad on pubis mõistagi reede ja laupäev.
Välismaal on paljudel väikestel pubidel-baaridel teisel korrusel ööbimiskohad. Kunagi oli asutajatel sama mõte, aga algusaegadel pingutati selle nimel, et pubis oleks võimalikult palju kohti ja seetõttu ehitati saaliks välja ka teine korrus. Praegu kasutatakse seda osa söömiseks harva, vahel käiakse üleval pildjardit mängimas.
Hea toit on kõige alus
Söögikoha muudab mõnusaks interjöör, aga hea toit on ikka kõige alus. Loomulikult püütakse Ruuduski võimalikult palju kasutada lähiümbruses või Eestis kasvatatud toorainet, aga tihti sunnib hind eelistama piiritaguseid pakkujaid. Varem ostetud suvel üsna palju just alevis kasvatatud maitserohelist ja kurki-tomatit, aga nende kasvatajaid on napiks jäänud. Meie jutuajamisel esitas tegevjuht pika arutluse hinnavõrdlustest, mille võib kokku võtta nii: väikeettevõtja kasutaks meelsasti kohalikku kraami, aga kui ta vaatab kohaliku tooraine hinda, siis Luunja kurgi asemel valib ta poest piiritaguse. Riigid doteerivad toidutootmist nii erinevalt, et isegi pärast kaugelt siia toomist on see odavam. Kui kasutada vaid kohalikku toorainet, nagu Eesti tippsöögikohad teevad, hüppaks Märjamaa praadide hind joonelt üles. Kohapealne klient on hinnatundlik ja Märjamaa söögikohad hoiavad hindu mõõdukana.
Ruudu hinnad pealinna tavalistest toidukohtadest palju odavamad pole, aga kliendid kiidavad, et portsud on suured. Plussiks seegi, et toidud valmistatakse pliidil, mitte ei lasta mikrolaineahjus soojaks. Kliendid on enamasti toitu kiitnud ja see teeb igale pakkujale heameelt.
Tegevjuht nõustub, et ka pubi võiks olla koht, kus kujundatakse sööjate toitumisharjumusi, aga see pole nii lihtne. Palju tellitakse lisandiks friikartulit, räägitagu selle kohta mida tahes. Aga üha rohkem on hakatud võtma prae kõrvale köögivilja. Tegijad on kaalunud, et võiks ju menüüsse panna ka peenemaid roogi, aga kui sööjad kiidavad praetud liha ja praesibulat või šnitslit, siis tuleb neid praade menüüs hoida. Menüüd koostades arvestatakse püsiklientidega, sest kui nende lemmikroad ära jätta, oleks ka kunde kaotatud. Välja vahetatakse neid toite, mida vähem tellitakse, aga mitte kogu menüüd korraga. Veel öeldakse, et endast lugu pidavas pubis tuleks pakkuda veiseliha, aga ka seda tellitakse siin väga vähe.
Magusast rääkides on jätkuvalt menüüs ka Ruudu kihiline šokolaadikook, mida sööjad kiidavad. Mullu suvel hakati pubis šašlõkki küpsetama. Uus asi on elektri, puude ja gaasiga köetav barbeque ahi, mida saab kasutada siseruumis. Gaas paneb põlema puud, mis annavad toidule naturaalse suitsumeki, elekter hoiab ühtlast temperatuuri. Siis ei pea kogu aeg panni kõrval seisma, aparaat toimetab ise ja tulemus saab selline, nagu oleks küpsetatud elaval tulel. Kui Ameerikast toodud ahju elektrisüsteem on meie oludele ümber tehtud, hakatakse ahjus küpsetama nii liha, kala, kui kana. Edaspidi võiks pakkuda barbeque liha ka kohalikus poes.
Hiljuti Londonis olles nägi tegevjuht oma üllatuseks, et väikeses pubis, mille suurus on väiksem kui Ruudu alumine korrus, pakuti koguni 13 sorti vaadiõlut. Lett oli kraane täis. Ruudus on vaid ühte sorti vaadiõlu ja sellegi joojaid talvel ei jätku. „Õllekultuuri erinevus on selles, et meil ostetakse baarist pudeliõlut, Londoni pubis pudeliõlut üldse ei olnud,“ rääkis Raido. Läbirääkimisi on tal olnud ka käsitööõlle müügiks, aga seni pole eri põhjustel veel müügini jõutud. Suvekuudel ehk õnnestub. Muidugi peab arvestama, et siis on õlleklaasi hind oluliselt kõrgem kui pudeli- või vaadimärjukesel.
Tegevjuht plaanib minna ka Raplamaa kuulsasse Ööbiku gastronoomiatallu ja palub seal valmistada umbes samalaadset toitu nagu nende pubis. „Kui ma sealt suurt üllatust ei saa, siis oleme küll õigel teel,“ ütles Raido Klaus
