Aruteluõhtu pealkirja üle diskuteerides leidis Lauristin, et poliitik on igal ajal ja igas ühiskonnas peksupoiss, eriti aga siis, kui ühiskonnal läheb halvasti. Hetkel on Eestis Lauristini meelest peaprobleemiks muutumas suutmatus eristada erakondi poliitikutest - pettumus erakondades laieneb ülekohtuselt kõigile poliitikutele.

Poliitika ja raha omavaheline seos kivitus Lauristini väitel Eesti poliitikas Res Publica tulekuga: „See oli rahameeste tehtud projektierakond." Res Publica, mis astus poliitareenile väga õigeaegselt perioodil, kui poliitikas oldi jõutud juba pettuda, suutis loosungite ja eduka mainekujunduse abil võimule pääseda, misjärel muudeti Riigikogus ka erakondade rahastamise seadust.

Võrdluseks tõi Lauristin esimesed valimiskampaaniad 90ndate alguses, mida erakonnad tegid ideest teostuseni ise ja see kõik kokku maksis vähe. Loomulikult polnud Res Publica esimene ja ainus erakond, kes reklaamifirmadelt abi otsis. Ka sotsid ise kulutasid reklaamiagentuuride uksi, astudes 1999. aastal oma õunalogoga parajalt ämbrisse.

Lauristin pooldab turunduslike valimiskampaaniate diktatuuri kaotamist, kuid see eeldab, et poliitik(a) on neli aastat järjepidevalt pildis: „Valimiskampaania kaotamine tähendab, et poliitik peab persoonina olema nähtav ja diskussioonis osalema." Selleks peaksid aga muutuma nii valijad, poliitikud, erakonnad kui ka meedia. Lisaks eeldaks see vabariigi valimiskomisjonilt sisulisema teavitustööga tegelemist.

Ühe alternatiivina meenutas Lauristin aega 15 aastat aastat, kui tele- ja raadioeetris peeti veel sisukaid debatte, mille vaatajanumbrid olid igati eeskujulikud. Säärased debatid leiavad endiselt aset vanemates demokraatiates, nagu Soome, Rootsi ja Saksamaa. „Eestis tekitab sisuliste küsimuste asemel pingeid raha," nentis Lauristin kurvalt.

Just noorsotse, kelle ees Lauristin esines, nägi ta valguskiirena tunneli lõpus: „Noored toovad ideid, mis teevad poliitika taas sisuliseks. Vaimne mõõde vastukaaluks pragmaatilistele otsustele tulgu noortelt." Selleks peavad noored poliitikasse tulema raha asemel aadete pärast.

Teist uute ideede ja inimeste allikat nägi Lauristin vabakondades, kuigi vabakondade osalemisse valimistel ta soosivalt ei suhtunud. „Nii muutuvad vabakonnad üsna varsti poliitilisteks parteideks, see tähendab nende tegevuslaad muutub. Valimistel hakkab vabakond paratamatult käituma erakonna reeglite järgi," põhjendas ta oma vaateid. Parteidega konkureerimise asemel võiks vabakond pakkuda erakondadele vastukaalu, tõstatades valimiste ajal ühiskonnas laiemaid teemasid, millele poliitikud on sunnitud reageerima.

Lauristin käis taaskord välja mõtte, et Eesti võiks kaaluda majoritaarse valimissüsteemi kasutamist, seda eriti kohalike omavalitsuste valimistel. Idee, millega eelmisel nädalal esines avalikkuses ka VIK-i Tallinna linnapeakandidaat Hardo Aasmäe, tekitaks Lauristini meelest valija ja tema ringkonna vahel palju tugevama seose. Näiteks suuremates linnades esindaks üks linnavolinik konkreetset tänavat või asumiseltsi. Hirmu, et majoritaarsele süsteemile üleminek vähendab poliitilist konkurentsi, Lauristin ei tunne.

Lõpetuseks palus Lauristin poliitikutel lõpetada hea ja kurja vastanduse pidev taastootmine: „Poliitika ei ole võitlus hea ja kurja vahel - kui see nii oleks, siis oleksime tagasi totalitaarses ühiskonnas."