Markko Arro on Tallinna poiss: seal 1977. aastal sündis, seal läks 7-aastaselt kooli  Gustav Adolfi Gümnaasiumi. Samal ajal viisid vanemad ta tolleaegsesse Kalinini rajooni spordikooli korvpallitrenni. Kuigi tegemist oli isaema valitud alaga, hakkas „koss" poisile meeldima. Ta mängis aastaid Ants Vändriku käe all - kuni treener Soome kolis. Aasta aega juhendas Veiko Jurkatamm, siis läks ka tema ära. Ja grupp lagunes. Markko oli siis 8. klassis. Hiljem mängis ta sõpradega oma lõbuks ja mõnikord, kui vaja, kooli eest.

Gümnaasium sai läbi. Mida edasi teha, Markko ei teadnud. Ta käis sõjaväes ära ja mõtles siis põhjalikult, mis üle kõige meeldib. Noor mees leidis, et sport. Ta läks Tallinna Ülikooli kehakultuuriteaduskonda ja arvas lõpetades, et hakkab tööle õpetajana. Kuid siis kutsus Risto Lall ta Sakku korvpallitreeneriks. See oli 2002. aasta sügissuvel, nüüd läheb juba 10. hooaeg. 

Milleks üldse sport?

Markko Arro usub, et tänapäeva lapsed liiguvad vähe, sageli toituvad valesti. Spordiga tegelemine annab neile harjumuse aktiivselt elada, liikuda - kuni vanaduseni. Füüsiline aktiivsus aga tagab tugeva tervise. See, kes suudab end spordis teostada, ei jää kunagi hätta - et spordis läbi lüüa, tuleb teha meeletult tööd. Kui inimene seda suudab, suudab ta ka muudes eluvaldkondades tööd teha ja end kehtestada. Markkole ei meenu ühtki Eesti tippsportlast, kes hiljem eluga hakkama poleks saanud.

Lisaks kujundab sport isiksust - distsiplineerib, kasvatab kohusetunnet, vastutusoskust. Võistkondlikud alad tugevdavad meeskonnatööoskusi.

Korvpall - eestlastele sobivaim

Sakus on korvpall populaarne: trenni teevad 1. ja 2. klassi ning 3. ja 4. klassi poisid, 15-18-aastased noormehed, mehed. Rohkem gruppe pole võimalik võtta: saaliaegu ei jagu. Markko arvab, et korvpall ongi pallimängudest eestimaalastele kõige sobivam. Võrreldes jalgpalliga on kossu eeliseks, et tegemist on sisealaga: on ju Eestis kaheksa kuud „halba suusailma". Ning saalis trenni teha või võistelda - see pole õige jalgpall. Kui aga võrrelda saalihokiga, siis korvpall on kogu maailmas ülipopulaarne, on olümpiamängude kavas, saalihoki aga on pigem nišiala. Samas rõhutab Markko, et hindab väga nii jalgpalli kui saalihokit. Naiste ja tütarlaste puhul peab aga sobivaimaks sportmänguks hoopis võrkpalli, kus kehalist kontakti vähem.

Kust tulevad tipud?

Sakus võetakse korvpallitrenni vastu kõik poisid, kes soovivad, sest kõigil peavad olema võrdsed võimalused. Ja kunagi ei tea, kuivõrd hea korvpallur kellestki kasvada võib. Enamasti tullakse 1. või 2. klassis. Kuid on ka hiljem liitujaid. Nendel on väga raske. Kuid - loomult tugevamad saavad hakkama ja jäävad püsima.

Et tippmängijaks saada, peavad olema teatud eeldused ja tuleb tahta treenida. Peab olema kiirust ja liikuvust. Ja hea koordinatsioon, mida teatud piirini saab arendada. Arendada saab ka vastupidavust ja jõudu, mis samuti vajalikud. Muidugi on vaja ka pikkust. Mõne talent avaldub kohe, teisel hiljem. Ja mõnel tuleb tahtmine hiljem.

Treeneritööst

Markko Arro arvab, et treeneriks saavad vaid need, kes armastavad lapsi ja armastavad oma ala. Eestis on treeneritöö väga alamakstud, suures osas tehakse seda missioonist - et arendada armastatud spordiala ning anda oma parim, et järeltulevad põlved kasvaksid väärikateks inimesteks. Sageli juhendatakse n-ö pärisameti kõrvalt.

Loomulikult ei piisa vaid missioonist, treeneril peab olema ka enesekehtestamisoskust. Alustajad on sageli distsiplineerimatud rahmeldised. Neile tuleb reeglid selgeks teha - siis nad enam ei rahmelda. Jõudes vastuhakkamisvanusesse, nad juba teavad, miks nad korvpalli mängivad. Teavad, millised reeglid elus üldse on. Nad ei hakka vastu - pole põhjust, juhendaja neilt midagi absurdset ju ei nõua.

Muidugi on treeneril vaja ka kannatlikkust, järjekindlust, empaatiavõimet.

Treeneritöö on keeruline. Samas annab see amet väga palju  emotsioon, mille saab kasvandike arengust või heast esitusest, kannab teinekord terve nädala. Ja vastupidi: kui asjad ei suju, siis see muserdab. Võib-olla tugevad emotsioonid ongi need, mis eristavad treeneritööd muudest ametitest.

Head tulemused

Markko Arro on 10 aastat treenerina töötanud. Ta ise arvab, et selle ajaga ei jõua kuigi palju - temaga koos alustanud poisid on jõudnud vaid gümnaasiumiikka. Tegelikult häid tulemusi jagub. 1996. aastal sündinud noormehed tulid Eestimaa koolide meistrivõistlustel hõbedale. Mitmel korral on saadud Harjumaa meistritiitel. Kuid parim tulemus on Eesti meistrivõistluste 6. koht - eespool olid vaid suured linnad, kus mängijatevalik hoopis laiem. Sakut esindas aga üks grupp.

Kuid treeneri jaoks pole võistkondlik edu primaarne, eesmärk on kasvatada häid mängijaid, tippkorvpallureid. Tegelikult on Markko ka tulevikulootuste osas edukas treener: kaks tema hoolealust on Eesti noortekoondise särgi selga saanud ja üks on koondise kandidaat

Markko ei ole enam tallinlane, 2008. aastast elab ta Keilas, seal on tal oma maja. Tal on sportlik pere - abikaasa Maili on võrkpallur, Eesti meister. Tütar Greete Liis on alles poole, poeg Tom Oskar juba viieaastane. Mis neist saab? Markko lubab oma ala mitte peale suruda. Täna käib Tom Oskar nii korvpalli- kui vutitrennis. Ja palli põrgatab juba väga osavalt.