Mis siin Kikus oli, kui sa laps veel olid?

Eesti valitsus oli. Oli palju majasid, nüüd pole pooligi enam alles. Muutused on siinkandis väga suured olnud.

Milline aeg seda elu siin kõige enam ümber kujundas? Oli see kolhoosiaeg?

Ma ei oska seda väga täpselt öelda, sest sel ajal, kui siia kolhoos loodi, polnud mind enam Kikus. 1949.aastal, kui olin 16aastane, küüditati mind Venemaale

Mis kurja sa siis tegid, et kohe nii kaugele saadeti?

Mitte midagi, mitte kõige vähematki ei teinud. Mind viidi ära koos vanaemaga. Oli vaja hakata kolhoosi tegema, kedagi pidi eest ära viima, äkki hakkavad kolhoositegemist segama. Isa mul polnud, ema oli aga Tallinnas.

Kuhu siis viidi, Venemaa on ju suur ja lai?

Kaks nädalat sõitsime. Meid viidi Krasnojarski kraisse, Abakani linna piirkonda. Seal oli eestlasi ka ümberringi. Ka kohalik rahvas oli kunagi sinna küüditatud, nüüd oli juba uus põlvkond peale kasvanud.

Sealsest elust on palju juba kirjutatud, inimesed, see on kunagised küüditatud on oma mälestustes kõigest rääkinud. Aga lühidalt öeldes - elu jäi ikka sisse, kuigi tingimused olid karmid.

Jah, kerge see polnud, eriti alguses. Aga kui ikka tööd tegid, siis elas normaalselt ära. Ilma tööd tegemata ei ela mitte kuskil.

Millal sa sealt tagasi kodumaale jõudsid?

Olin seal kümme aastat. Tagasi tulime juba kahekesi, koos abikaasaga.

Mis kodus ootas?

Kodus oli juba kolhoos, Sõpruse nimeks. Olin Siberis käinud traktoristide kursustel, saanud traktoristi tunnistuse, seega polnud palju vaja mõelda, kellena tööle hakata. Kivideta mustmulla asemel tuli hakata paest pinda viljapõlluks harima. Masinadki olid samad, mis Siberis. Nüüd võin öelda, et oma elust olen 60 aastat töötanud traktoritega. Juba Eestis olles käisin veel Järva-Jaanis ennast täiendamas, et saada T-150 kutsetunnistus.

Kuidas pere elu siin kodusel pinnal edenes?

Naine sai endale naistetöö, hakkas koristajaks.

Lapsi on mul kolm: tütred elavad ja töötavad Tallinnas, üks on haiglas õde, teine ehitusel maaler. Abikaasa on juba üle 20 aasta maamullas. Ta põdes vähki, selle käest pääsu ei olnud. Poeg jäi Venemaale, elab nüüd perega Krasnodari krais Armaviris.

Tal seal oma maja. Arvas, et kui ära kolida, ega maja kaasa ei tassi, tuleb hakata uues kohas jälle maja ehitama, parem juba jääda paikseks.

Armaviris? See oli ju meie vägilase Lurichi viimane elupaik. Tüüfus viis ta seal hauda.

Jah, seda teavad kõik eestlased. Hiljem sängitati tema põrm kodumaa mulda.

Olid oma eluga rahul? Traktoristidel oli ka vene ajal päris hea teenistus.

Kogu mu elu möödus põldude peal. Talviti oli farmide varustamise veotööd, sõnnikuvedu. Kümme aastat tegelesin lumelükkamisega. Kõiki töid sai tehtud - künnist kuni külvini, kartuleid sai masinaga pandud. Kes ikka hoolega tööd tegi, see ka palka sai.

Aga tervis? Kuidas see vastu pidas sellele rappumisele ja põrutamisele, sest tolleaegsete traktorite konstru - eerimisel oli väga vähe mõeldud inimese ja tema tervise peale.

Oi, ära räägi... Jalad on läbi, pea valutab. Eks need aastakümned pikad päevad tööd annavad igal sammul tunda.

Olen külarahvalt kuulnud, et olid ikka üks kõva töömees. Said autasusid, kiideti koosolekutel.

(Heino naerab selle peale, lööb korraks käega: „Eks seal lauasahtlites ikka midagi on, täpselt ei mäleta") Mu pilt rippus mõnda aega ka Rakveres parteikomitee maja seinal. Sain mingi koha rajooni künnivõistlustel, siis pandi ka foto seinale. Siis oli nii, et kes kõige rohkem põlde jõudis aastaga ära künda, see oli ka võidumees. Hektarid olid tähtsad.

Mis sulle tänapäevasest elust silma on hakanud? Mida arvata järeltulevatest põlvedest, kel elu hoopis teistsugune kui oli meie ajal?

Töötuid on liiga palju, just noorte hulgas. Aga kahjuks on ka neid, kes ei tahagi tööd teha, ei otsi ise tööd. Üksjagu noori on sellised, kes pole elus veel ise midagi teinud, aga juba nõuavad suurt palka, muidu tööle ei tule. Minu noorepõlves olid kolhoosid viletsad, tegime peaaegu tasuta tööd. Elati oma loomapidamisest ja aiamaalapist.

Meil seisab ukse ees Eesti Vabariigi 95. sünnipäev. Mis sa arvad, kas suhtumine oma riigi tähtpäevadesse võiks parem olla? Ka riigilipud võiks ikka majadel väljas olla.

Muidugi peaks suhtumine parem olema, see ju ikkagi meie oma maa, mida on vaja austada. Siin peaksid jälle haritud noored eeskuju näitama. Kui ikka meie ajalugu ei teata, ega siis ole ka kodumaa sügavat tunnet.

Elad siin üksildast elu. Kuidas sa ennast meie eluga kursis hoiad?

Loen lehte, vaatan televiisorit, kõigest saan ülevaate.

Kas sa valimas käid? Mida sellest meie valimissüsteemist arvata?

Olen käinud kõigil valimistel hääletamas.
Ainus häda on see, et see keda valid, on ju võõras inimene, sa pole temaga ei kohtunud ega sõnakestki vahetanud. Mis mees ta üldse on? Parem oleks, kui inimesed saaksid kandidaate ise otse valida, ilma nn häälte ülekandmiseta.

Sul on suur juubel 80! tulemas. Ootad ikka ka külalisi?

Õed Tallinnast lastega tulevad. Noh, ehk ka mõni tuttav. Siin külas on nendest, kes siin sündinud, elus vaid kaks meest - mina ja Sterni Tiit. Teised on siitilmast juba lahkunud.

Palju õnne Sulle juubeli puhul!