6RS12MAY08Z30.jpg Foto: Rene Suurkaev

Lugu on ilmunud 1924. aasta "Esmaspäeva" 38. numbris, 3. leheküljel, 22. septembril."Esmaspäev" oli ajalehe "Vaba Maa" (1918-1938) kord nädalas ilmuv piltidega kaasanne. Loo avaldame kirjaviisi muutmata.

(Juuru kiriku minevikust) Juuru kirikus oli püsima jäänud omapärane kord surnute matmisel, mis tarvitusel oli hilisema ajani. Kiriku lõunavärava juures asus madal mätastest küngas, niinimetatud "hauapealne", kuhu pühapäeva hommikul kõik sel korral maetavad surnud puusärkidega ritta laoti, nagu puuhalud pinu põhja. Peale kirikuteenistust tuli õpetaja köstriga välja ja matusetalitus toimetati sealsamas mullakünka otsas.

Kui surnut aga uhkemalt siitilmast ära saata taheti ja õpetaja vaev ausasti tasuti, siis oli sisse seatud matmine "poole lauluga" ja "täie lauluga", mis kindla korra järel sündis.

Enne jutlust, kui rahvas juba kirikus koos, läks pastor köstriga välja "hauapealse" juurde, sealt võtsid kandjad puusärgi raamiga õlale, sammusid tornialusest uksest sisse. Õpetaja käis lauldes ees. Puusärk viidi piki kirikut rahva vahelt läbi altari ette, seal pöörati kohe ümber ja surnu viidi teise ukse kaudu välja tagasi künkale, kus seda alles pärast kirikuteenistust maeti. Seda nimetati "täie lauluga" matmiseks ja see maksis kolm rubla.

"Poole lauluga" matmine oli veidi lihtsam. Surnu kanti küll tornialusest uksest sisse, aga altari ette teda ei viidud, vaid viidi varemalt keskmise ukse kaudu välja künka peale tagasi. Selle eest võeti üks rubla.

Juhtus aga pühapäevi, kus maksu suuruse järele kahte liiki surnuid korraga matta tuli. Siis seati "kallimad" surnud etteotsa, "odavamad" nende järele ja viidi kõik pikas rongis ühekorraga kiriku.

Kuna "täie lauluga" maetavad altari ette kanti, pidid "poole lauluga" maetavad seni keset kirikut ootama, kuni esimesed altari eest tagasi toodi ja siis jällegi rongi sabas kirikust välja viidi. Säärasest korrast peeti valjusti kinni, mida keegi rikkuda ei tohtinud.

Kord juhtus ometigi veider äpardus. Palukülas lõpetas vana Kadastiku sauna Jüri oma elupäevad. Ta oli ennemalt taluperemees olnud, siis aga vaeseks jäänud ja küla karjamaa servale sauna elama asunud ja sinna ta surigi. Polnud tal enam sugulast ega omakseid, matmine pidi sündima valla kulul. Valla kassast antigi selleks otstarbeks talitaja abimehe kätte viis rubla.

Külast aeti küüdi korra järele kaks hobust ja kolm meest abiks matma. Jõuti varakult kiriku juurde kohale ja aja parajaks tegemiseks mindi Kadaka kõrtsi, kus kadunukese mälestuseks head tipsud tehti.

Seal ütles abitalitaja: "Mis arvate, mehed, kas vana Jüri õige poole lauluga matame, ta endine taluperemees ja selle rubla jõuame ikka maksa?" Teistel polnud selle vasta midagi ja rubla makseti õpetajale ära.

Juhtus nii, et sel pühapäeval oli matta kaks surnut "täie lauluga" ja vana Jüri nende järel "poole lauluga". Kui nüüd matuserong kiriku keskele jõudis, kus "poole lauluga" matjad seisatama oleks pidanud, tahtis üks eespool vana Jüri kandjatest, kellel matuseliikude aur veel peas oli, edasi sammuda altari poole. Tagumine kandja püüdis küll tagasi kiskuda, kuid Juhan ütles: "Mis tühja kah, Jumala ees oleme kõik ühesugused", ja tiris edasi.

Sel ajal vaatas rongi ees sammuv õpetaja üle õla tagasi, raputas pead ja tegi kurja näo.

See kohutas tagumist kandjat nõnda, et ta järsku seisma jäi. Kanderaami ots libises tal õlalt, puusärk vääratas ja langes suure kolinaga naiste poole pinkide peale. Puusärgi kaas kargas pealt ära ning vana Jüri laip kukkus otse lauljate naiste sülle.

Kostsid kriiskavad kiljatused, katkes laul. Pühalik talitus oli tükiks ajaks rööbastelt välja löödud, enne kui jõuti kord jälle jalule seada ja surnud elavate seast välja viia