Meie elu on meie mõtete tulemus

Saku vald on minu kodu olnud viimased viis aastat. Kui kaunist mereäärsest naabervallast siia kolisin, olin kõhklev ja skeptiline. Aastate jooksul on igapäevaelu kõikidele küsimustele vastused andnud - siin on turvaline ja lastesõbralik. Tunneme, et oleme kodus. Ja seda mitte ainult tänu ümbritsevale keskkonnale, vaid just tänu inimestele, kes on avatud ja sõbralikud, võtavad kiiresti omaks, inspireerivad.

Ühel aprillikuu pärastlõunal sain tuttavaks neist kahega - vendade Siimu ja Märdiga. Pärit on nad viielapselisest perest. Tee nende kodumajani Saku keskusest on pikk ja vonklev - tuleb tunnistada, et kahjuks ka mitte kõige paremate killast. Kas ja kuidas poisid siit üldse välja saavad, mõlgutan muremõtteid, kui poiste kodumaja ette keeran.

Pereema Merike juhatab mind lahkelt edasi. Võtan suure pere suure söögilaua taha istet ning juba veerebki kõrvaltoast kohale üks vendadest, vanim. Siim on säravate silmadega 24aastane noormees terase silmavaate ja avala naeratusega. Tema noorem vend Märt (20) on pisut tagasihoidlikum, kuid ei jää oma sõbralikkusega vanemale vennale sugugi alla.

Teistest pereliikmetest eristab vendasid see, et nad on umbes 6-7aastaselt ilmnenud raske ja aastatega kiiresti süveneva kroonilise lihashaiguse tõttu ratastoolis. Lisaks kimbutavad neid haigusega kaasnevad muud tervisehädad, ka nägemine kipub alt vedama.

Haigus piirab oluliselt nende igapäevast elu ja liikumisvabadust, teeb tuleviku tumedaks.

Aastaid tagasi haigusest teadasaamine tabas perekonda, kui välk selgest taevast. Tulevikuväljavaade oli konkreetne ja lühike, lajatas otse lagipähe - ravi ei ole, tulevik on tume. Merikese sõnul lõid alguses valu ja lootusetuse lained pea kohal kokku. Leppimine tuli tasapisi. Poistele muidugi veel kordades raskemalt kui vanematele.

Kes teeb, see jõuab

Õnnelikuks pöördepunktiks said invaolümpiamängud, mida pere juhuslikult televiisorist nägema sattus. See oli aastal, mil Eesti sportlased ka hulgaliselt medaleid koju tõid. „Vaadake, kui tublid noored. Nii mitmedki teist veel raskemas olukorras. Kui nemad saavad, siis saaksite teiegi," sõnas Merike tookord poistele. Ja unistus oligi idanema pandud.

Merike asetab lauale hunniku medaleid, üks säravam kui teine. Ja see on ainult pisku tervikust. Haiguse algusaastate auhinnalised kohad tulid ratsutamises. Hiljem tõid noormehed medaleid koju Jüri Jaansoni Kahe Silla jooksu ratastoolisõitudelt Pärnust.

Sport on viinud neid ka väljapoole Eestit, viimati eelmisel suvel Saksamaal Euro Cup 2013 sarjas toimunud elektriratastooli saalihoki võistlustele, kust esmakordselt osalenud Eesti meeskond naases koju 5. kohaga.

Ka praegu valmistuvad Märt ja Siim suve alguses toimuvateks elektriratastooli saalihoki võistlusteks, samuti sügisesteks Jüri Jaansoni sõitudeks. „Kuld on veel võtmata," ütleb Siim, kelle sõnul on kõige tähtsam siiski osavõtt.

Trenni teevad vennad vähemalt kord nädalas. Vastavalt vanemate võimalustele ja sõprade abivalmidusele. Noormehed on alati valmis - tahe liikuda ja saavutada on jõud, mis ületab nii mõnegi takistuse ja paneb aluse ühisele suurele unistusele - jõuda sellel alal paraolümpiale Eestit esindama.

Vahel on tahe ka suurem kui võimalused. Nii on vanemate suureks meelehärmiks tulnud ette ka olukordi, kus teineteisest indu ja tuge saades on poisid vaikselt kodunt putku pannud, kui vajalikul hetkel pole olnud kedagi, kes aidata saaks. Soov tegutseda on lihtsalt nii suur. Seda aga poisid teistel järele teha ei soovita - mõistlikum on ikka oma plaanidest varakult teada anda, ühiselt lahendusi leida, mitte lähedastele asjatut südamevalu ja muret valmistada.

Sihikindlus viib sihile

Sihikindlus ja suur tahe on neid ka varem sihile viinud. "Alustatu tuleb ju ikka lõpule viia," sõnab Märt, kui temalt uurin, kuidas tal leidus tahet ja jaksu Tallinna Transpordikool edukalt lõpetada vaatamata teadmisele, et õpitud oskusi praktikasse rakendada ei õnnestu tal kunagi. Noormeeste sõnul on igapäevaselt just pisiasjad, uued teadmised, oskused ja kogemused need, mis sära silmisse toovad, jõudu annavad ja tegutsema ajendavad. Nii oskavad nad hinnata maaelu vaikust ja rahu, olgugi et linnamelus oleks liikumis- ja tegutsemisvõimalus ehk mõnevõrra suurem. Tunnevad rõõmu, et saavad veeta aega Saku Päevakeskuses ja osaleda aktiivselt Saku Toomase koguduse töös. On tänulikud oma sõpradele, kes on olemas, toetavad ja abistavad.

Muidugi, eks ka teineteise seltsis on segasem. Nii nagu ka koos pere teiste lastega. Kuigi pere pisemad võivad teinekord oma lõputu aktiivsusega vägagi tüütud olla, on neist enamasti ikka palju kasu. Keda siis veel appi paluda, kui vajalik ese käest voodi alla veerema kipub? Ja kes tunneks rohkem rõõmu koduõuel ratastoolidega vendade süles ringi kimamisest kui mitte pere pesamunad, kellele see privileeg on antud.

Vendade aitamine ja neid raskustes toetamine on teistele lastele juba maast madalast õpetanud hoolivust, teistega arvestamist, tolerantsust. Ega see alati kerge ole, eriti kui aeg-ajalt tundub, et suur osa ajast ja vanemate energiast kulub vendadele. Vendadele oleks justkui enam lubatud...

Õnn on see, et siin peres üksteist usaldatakse ja räägitakse ka rasketest asjadest, näiteks perekoosolekul, ja jõutakse lahenduseni, mis on on kõigi soove arvestades hetkel kõige parem.

Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab

Kuigi igapäevaelu ei ole kaugeltki lill, siis kurtmist ja hala siin majas juba naljalt ei kuule. Klaas olgu alati ikka pooltäis! Kui mõnikord kipubki tunduma vastupidi, on ühtehoidvad lähedased ja sõbrad need, kelle abiga päike taas pilve tagant välja meelitatakse. Noormeeste ja nende tegusa emaga juttu puhudes tundubki, et see elamise viis on omane tervele nende perele. Samamoodi nagu ka ühine tegutsemine, üksteisele toetumine ning kõigi soovidega arvestamine.

Kuidas on ikkagi võimalik, et nii raskes olukorras noored suudavad end tegudele motiveerida ja igapäevaelust rõõmu tunda. Ja mis on pereema jõu allikas?
Merike vaatab mulle avalalt otsa ning ütleb: "Aga mismoodi siis veel oleks võimalik? Suureks abiks ja toeks on ka pereisa ning terve ja toimiv peremudel. Olgu olukord kuitahes raske, üheskoos tuleme kuidagi toime ikka."

Müts maha sellise suhtumise ees. Müts maha selliste inimeste ees, kes meie koduvalda rikastavad ning õpetavad hindama hetki ja olemasolevat, inimesi ja iseend.
____________________________________________________

Saku valla hakkajad ja abivalmid naised Anneli ja Mai kutsuvad kõiki üles Siimu ja Märti aitama. Facebooki kampaania raames kogutakse raha, et soetada neile inva WC-pott ning -dušitool, mis aitavad nende igapäevaelu kergemaks muuta. Kui soovid aidata, on Sinu panus sobivas summas ülekande näol väga oodatud. Asjade ostu ja üleandmise korraldavad Mai ja Anneli koos Saku Vallavalitsusega. Annetusi saab teha a/a EE262200001108034508 Swedbankis Mai Magnus nimele (selgitusse palun kirjutada perekond Liiv).