Käimine – odavaim tervisesport Päevaleht/Pressifoto, Terje Lepp

Esiteks: kõik täiskasvanud, kellel on difteeriateetanuse vaktsineerimisest üle kümne aasta möödas, tulge perearsti juurde vaktsineerima! Lapsed on kõik kenasti vaktsineeritud, kui vanemad on loa andnud ning koolis saadakse viimane süst nende haiguste vastu 17-aastaselt (edaspidi 15-16-aastaselt). Seega alates 27. eluaastast peab iga täiskasvanu ise jälgima, kas ta vajab kordusvaktsineerimist.

2011. aastal haigestus Eestis teetanusse 2 inimest ning tekitaja võib meist igaüks mullast saada. Teetanus ehk kangestuskramptõbi on eluohtlik! Sama ohtlikku difteeriat liigub Venemaal ja Lätis, Eestis esines viimane juhtum 2001. aastal. Seda tänu massilisele vaktsineerimiskampaaniale 80-ndate lõpus, kui veel NSVL koosseisus olles meie tublid tervisekaitsjad vaktsiini Moskvast välja kauplesid. Üliõpilasena olen isegi asutustes inimesi süstimas käinud.

Viimastel aastatel on leitud, et läkaköha tekitab rohkem tüsistusi, kui seni arvatud, mistõttu koolilapsed hakkavad saama 15-16-aastaselt difteeria-teetanus-läkaköha liitvaktsiini.

Riikliku immuniseerimiskava alusel saavad meie lapsed süstitud 10 ohtliku nakkushaiguse vastu: tuberkuloos, B-hepatiit, teetanus, difteeria, läkaköha, lastahalvatus, meningiit, leetrid, mumps, punetised, milles kokku leidub 57 antigeeni. On üllatav, et meie immuunsüsteem on võimeline ära tundma korraga vähemalt sada tuhat antigeeni! Seega kummutab see fakt müüdi, et vaktsineerimine koormab või nõrgestab immuunsüsteemi.

Difteeria-teetanuse liitvaktsiin võib mõnel inimesel anda samal õhtul kerge süstekoha punetuse ja palavikku, aga palavik, muide, on immuunvastuse osa. Nii et kõik vaktsineerima!

Teise teemana vajab lahtirääkimist D-vitamiin

Viimastel aastatel on selgunud, et meie kliimas pole puudu niivõrd kaltsiumist - selle saame piimatoitudest ja juurikatest kätte - kui just D-vitamiinist.

D-vitamiini saame me kalast, võist, munakollasest ja maksast siiski ebapiisavalt ning ka päikesekiirgust, mille toimel D-vitamiin nahas moodustub, on liiga vähe. Me kõik peaksime talvekuudel (täpsemalt r-tähega kuudel) D-vitamiini juurde võtma. Lisaks luude tugevdamisele on D-vitamiinil väga tähtis roll meie immuunsüsteemi kindlana hoidmisel. Immuunsüsteemi ajab omakorda tasakaalust välja pidev negatiivne stress, lühidalt öeldes see va kapitalism, kus igaüks peab võitlema "koha eest päikese all". Rikkis immuunsüsteem ei tunne enam ära võõrrakke ja ei hävita neid õigeaegselt (tekib vähk) või muutub hoopis ülemäära aktiivseks rünnates ja kahjustades meie normaalseid kudesid: reumatoidartriidi puhul liigeseid, polüskleroosi puhul aju, türeoidiidi korral kilpnääret. D-vitamiiniga ei õnnestu neid raskeid haigusi ravida, küll aga ära hoida.

D-vitamiin on rasvlahustuv vitamiin, mistõttu organism peab selle omastamiseks saama piisavalt rasvu. Loomulikult on kasulikumad kalarasv ja taimsed rasvad, sest loomne rasv kergitab kolesteroolitaset ja ummistab veresooni.

Vajalik päevadoos on 400 toimeühikut ehk 5 mikrogrammi D-vitamiini. See sisaldub järgmistes käsimüügiravimites:
• 5-tilgas D-vitamiini õlilahuses
• 1 teelusikatäies kalamaksaõlis või 1 kalamaksaõlikapslis
• 1 D-vitamiini tabletis
• 1 Calcigran-forte tabletis (koos kaltsiumiga).

Maksimaalseks ohutuks koguseks on Euroopa Toiduohutusamat kinnitanud 50 mikrogrammi päevas, seega üledoseerimise ohtu praktiliselt pole.

Samas kindlustab luude tugevuse ikkagi põhiliselt liikumine. Kui me ei taha, et meie arvutite ees istuvad lapsed tulevikus oma hapraks muutunud luid üha sagedamini murraksid, sundigem nad liikuma, olles ise eeskujuks. 30 hüppenöörihüpet päevas on piisav. Ääremärkusena lisaksin, et kehalise kasvatuse tundide arvu peaks koolis suurendama, mitte vähendama, nagu praegu tegema kiputakse.

Nii et kõik liikuma!