Merike Kaus: iga õpilase areng rõõmustab
Millal lõpetasite Tartu Ülikooli ja kus olete veel õpetajana töötanud lisaks Viimsile?
Lõpetasin ülikooli aastal 1985. Enne Viimsisse tulekut olen töötanud kahes armsas maagümnaasiumis, Tõstamaal ja Kolgas. Mõlemas oli umbes 250 õpilast ja 20 toredat kolleegi, mõlemast oli töö mõttes kahju ära tulla.
Miks valisite õpetaja elukutse?
Läksin Tartusse inglise keelt õppima ikka keelehuvi pärast. Toonases Tallinna 7. Keskkoolis olid mu lemmikaineteks ingliskeelsed ained - geograafia, inglise ja ameerika kirjandus, giidindus. Pärast ülikooli igatsesin iseseisvust ja Tartust lahkudes ei saanud üldse aru, kuidas on võimalik Tallinnas elamist nautida. Kuna maaõpetajale anti tasuta korter, siis valisingi pakutavatest koolidest kõige mereäärsema, Tõstamaa Keskkooli. Muide, ka küte oli maaõpetajale tasuta, aga et mul oli ahjuküttega korter, siis toodi puud palkidena õuele. Mäletan hästi, et ma ei olnud jõunud veel mõtlema hakatagi, mismoodi nendest küttepuud saaks, kui ühel õhtul koputas kamp värskeid õpilasi uksele: "Õpetaja, kas me võime teie puud ära saagida ja lõhkuda?" Ju see oli mõne toreda lapsevanema edukas kasvatustöö, aga need puud andsid palju rohkem kui sooja.
Ainsa võõrkeele spetsialistina vanas mõisahoones paiknevas koolis oli tore kasvada iseseisvaks ka oma töös.
Mis ajast olete viimsilane?
Mu vanemad hakkasid Leppneeme suvekodu rajama 1970ndatel, sellest peale olen suviti sageli siin olnud. Aastal 2004 kolisin Viimsi poolsaarele, et suvekodust päriskodu luua. Olen ikka mere lähedust otsinud. Huvitaval kombel olen nüüd Tallinna külje all rohkem maal kui kusagil mujal - mul on õue peal elanud siiliema seitsme pojaga, läbi astunud metskitsed, rebane...
Millises vanuses lapsi õpetate?
Olen õpetanud igas vanuses noori, alates 3. klassist abiturientideni välja. Viimsi Kooli tulleski olid noorimad õpilased 5. klassis, nemad lõpetasid üle-eelmisel aastal. Viimasel kolmel aastal olen õpetanud (ja õppinud!) gümnaasumiastmes.
Keeleõppega pole vist tänapäeval probleemi, huvi selle vastu peaks olema väga loomulik, on see nii?
On küll, huvi on kõigil ja osata tahaksid kõik. Palju on neid, kes naudivad keelt ja seda, mida hea võõrkeeleoskuse abil teha saab. See muidugi ei tähenda, et kõik väga rõõmsa meelega kõike õppida tahaksid - mõnele on kirjutamine raske, teine peab end ületama, kui on vaja sõna võtta, osadel on raske end kuulama sundida ja lugemisharjumusega noori ei ole tänapäeval just liiga palju.
Inglise keelt tuleb uksestaknast. Milliseid ohte te selle juures näete, kas neid on üldse?
Inglise keele oskus on muutunud normiks ja kui me tahame ise uksest-aknast välja vaadata, siis ei maksa seda peljata. Viimsi õpetajad kuulasid augustis ühisel arenduspäeval põnevaid lektoreid rääkimas tööturu ootustest koolile, kokku kaheksa inimest - huvitav oli jälgida, et mitte ükski ei saanud hakkama ilma ingliskeelsete sõnade või väljenditeta. Laensõnu on kõikides keeltes ja mulle meeldib mõelda, et eesti vaim on nii sitke küll, et ei lase inglise keelel oma keelt nahka pista. On vahva, et vastavalt oma huvialale on mõne õpilase ingliskeelne sõnavara teatud valdkonnas uskumatult lai.
Ohuks võib pidada ehk seda, et mõni noor arvab, et võõrkeel on tegelikult juba gümnaasiumi tulles selge. Gümnaasiumi lõpuks peaks õpilaste keeletase jõudma B2 või C1 tasemeni ja see tähendab, et ei piisa ainult lihtsama filmi mõistmisest või hakkama saamisest välismaal hotellis/poes, on tarvis näiteks suuta arutleda abstraktsetel teemadel, kirjutada ametlikus stiilis kirju, arutlusi, artikleid, aruandeid, osata kriitiliselt lugeda ja suuta publiku ees ettekannet teha. Kui ülesanded sisaldavad väikestki väljakutset, on väga nauditav jälgida mitte ainult keeleoskuse, vaid ka isiksuse arengut.
On ameerika ja briti inglise keel. Kumba te õpetate, kumba eelistate?
Minu õpetajad olid küll briti inglise keele kasutajad, aga eks minugi aknad-uksed on igasugustele mõjutustele valla. Pealegi, inglise keeli on ju tegelikult palju rohkem, nii Briti saartel kui Ameerikas on võhikugi kõrvale selgelt eristuvaid murdeid ja murrakuid palju, muudest paikadest rääkimata. Kõik nad on keeleõpetaja jaoks ühtviisi põnevad ja õnneks ei loeta enam ammu erisusi veaks. Tähtis on küll järjepidevus ühe teksti piires.
Millises vanuses võiks teie arvates laps võõrkeele õppimist alustada?
See sõltub lapsest ja perest, aga liigne kiirustamine ei pruugi alati suurt edumaad anda, sest väga usin ette õppimine võib teatud vanuses tähendada hoopis huvi kadumist - koolis muutub teiste järele ootamine igavaks. Põhimõtteliselt võib ju küll alustada lasteaias, kui õppimine toimub lauldes ja mängides.
Aga ka 1., 2. või 3. klass sobivad hästi. Pean oluliseks seda, et koolis õppimisel oleks piisav intensiivsus - näiteks neli korda nädalas. Korralik vundament ei ole ainult majade puhul oluline.
Kas võõrkeelte õpet on meie haridusprogrammis piisavalt?
Alati võiks rohkem olla, sest kui paljudes ainetes on Eestis probleemiks elukaugus ja faktipõhisus, siis võõrkeeleoskus on ju küll igati praktiline ja kõikidele vajalik oskus nii tulevases töö- kui eraelus.
Ka õppimise protsess sisaldab palju eluks vajalikku, alates näiteks kõige elementaarsemast teise inimese ärakuulamise oskusest kuni kriitilise mõtlemise arendamiseni. Ja näiteks tolerantsus - kõikides gruppides ei ole üldse lihtne saavutada seda, et kõik austaksid kõiki paaris- või grupitöö võrdsete partneritena või taluksid üksteise keelevigu. Erinevate teemade kaudu toetab võõrkeeleõpe teisi aineid, muu hulgas - võrdluse ja tõlkimise abil - ka eesti keelt.
Kas gümnaasiumi lõpetanu valdab inglise keelt ja saab sellega hakkama Inglismaal?
Selle õppeaasta esimesel augustikuisel tööpäeval sain armsa tänukirja ühelt kolm aastat tagasi lõpetanult, kes kirjutas, et mitmed britid, kellega ta Saksamaal praktikal olles suhtles, küsisid, kas inglise keel on Eestis ametlik keel.
See näide peaks üsna hästi kirjeldama, kui hästi eesti noored üldse ja sealhulgas ka Viimsi Kooli lõpetajad inglise keelt valdavad. Üle-eelmisel aastal olid Viimsi Kooli abiturendid oma inglise keele riigieksami tulemustega vabariigis 11. kohal, viimaste aastate keskmine on olnud 20. koht (gümnaasiume on kokku üle paarisaja), kusjuures nendes tulemuste tabelites konkureeritakse ju arvukate keelekallakuga koolidega.
Nii et välismaale õppima minek inglise keele oskuse taha küll ei jää, paljud ongi just Suurbritanniasse edasi õppima läinud. Briti saartel on kõrgkoole erinevate tasemete ja nõudmistega, lisaks on õppelaenu tingimused üllatavalt soodsad.
Sellest õppeaastast võivad gümnaasiumi lõpetajad teha kohustusliku riigieksami asemel mõne rahvusvahelise tasemeeksami.
Kõik välismaale õppima pürgijad tegid neid varemgi, parimad on näiteks CAE (Cambridge'i Certificate in Advanced English) eksami ehk C1 taseme eksami nii hästi sooritanud, et neile on antud järgmise, C2 taseme tunnistus - see on kõrgeim tase, mida inglise keelt võõrkeelena rääkijate jaoks kirjeldatakse, s.o professionaalne tase. Tavakooli tingimustes ei ole seda lihtne saavutada, nõuab järjepidevust nii õpetajatelt kui õpilastelt.
Millist võõrkeelt peate lisaks inglise keelele veel oluliseks?
Inimvõimetel on kahjuks piirid ja ei saa salata - tõeliselt nauditav on osata vähemalt üht võõrkeelt nii hästi, et saada aru naljadest ja nüanssidest, suuta rääkida nii väikese lapse kui suursaadikuga. Ometi pean kõiki võõrkeeli väga olulisteks. Mitmekesisus rikastab.
Kui eesti noor ei viitsi õppida vene keelt, siis annab ta ju tööturul vabatahtlikult eelise vene keelt emakeelena kõnelejale. Praegune õppekava oma keeletasemete kirjeldusega väärtustab iga võõrkeelt, ükskõik millisel tasemel seda osatakse.
Meile valmistab ka heameelt, kui keegi välismaalane võtab vaevaks veidikenegi eesti keelt õppida. Võõrkeeleoskuse abil võivad märkamatult avaneda südamed, ustest rääkimata.
On mu info õige, et olete ka õppematerjale koostanud? Milliseid?
Õppematerjalide valmistamiseta oma õpilaste jaoks ei kujuta ma inglise keele õpetaja elu ettegi. Avaldamine on muidugi märksa keerulisem, sest just originaaltekst on gümnaasiumiastmes oluline, aga autoriõiguste eest maksmisse ei raatsi pahatihti kirjastused panustada.
Nii ongi materjalide laiem levik sageli seotud heade koolituste väljundiga. Kunagisel Powerpointi koolitusel tehtud slaidiseeria Passive Voice'i õpetamiseks on üleval koolielu.ee kodulehel, mitmed aastad tagasi aitasin koostada 9. ja 12. klassi riigieksameid.
Olen osalenud kahe õpikukomplekti valmimisel. Aastal 2001 (täiendatud trükk 2005) anti välja õpik-töövihik-õpetajaraamat "Focus on Year 12", mis sisaldas abimaterjale riigieksamiks ettevalmistamiseks ja mille kahe peatüki autor olin. Huvitaval kombel sisaldas inglise keele eksam nimelt ülesandetüüpe, mida tollal kasutusel olevates õpikutes ei olnud.
Seda muret leevendama oli mõeldud ühest põnevast koolitusest alguse saanud projekt, mida juhtisid Briti Nõukogu spetsialistid. Kogemusele lisas väärtust, et eesti autorite töö toimetajad olid inglased. Ka ajalehtede ja ajakirjade väljaandjatega pidime ise suhtlema, et originaaltekstide kasutamiseks luba küsida.
Praegu Viimsi Kooli 12. klassis kasutusel olevate õpikute "In Touch 5 ja 6" (ilmumisaasta 2010) kaanelt leiavad õpilased oma üllatuseks teiste autorite seas minu nime. Sinna paluti mul teha mõned grammatikapeatükid.
Mis teeb teile oma töös rõõmu? Mis kurvastab?
Nendele kahele küsimusele vastamiseks võiks terve lehe ruumi endale ahnitseda. Ja iga päev järjejutuna edasi mõtiskleda. Kõik, mis rõõmu teeb, annab jõudu kõike kurvakstegevat väljakutsena võtta.
Nukraks teeb, kui otsustajad on kusagil kõrgel-kaugel ja ei tea-hooli tegelikust toimetamisest midagi. Näiteks kohustuslik suulise osa lindistamine mullusel inglise keele riigieksamil muudeti tagasi vabatahtlikuks eksamipäeval - siiamaani tundub uskumatu, et tuhandeid inimesi puudutavaid otsuseid ei peagi aegsasti läbi mõtlema. Või näiteks kolme suuna nõue gümnaasiumidele, mis nõudis kõikides koolides paljude inimeste tööd, vaeva ja aega, pahatihti ka hästi töötavate süsteemide lõhkumist - ja taas tuli kevadel teade, et seda nõuet enam ei olegi. Päris nõutuks teeb olukord, kus hetkel ei tea ei ülikoolid, aineõpetajad ega eksamite koostajad, abiturientidest rääkimata, kas ja kuidas tänavusi inglise keele eksami tulemusi üldse arvesse võetakse. Asjaosalisetel oleks pidanud mängureeglid juba 10. klassi algul teada olema.
Kurvakstegevaid hetki on ka igapäevases koolielus, aga siis tuleb lihtsalt proovida ära tunda ja muuta seda osa, mis minust sõltub. Kui oodata, et kõik inimesed on juba sündides viksid ja viisakad ja targad, siis võiks ju kõik koolid kinni panna.
Naudin noorte inimeste eneseavastamise protsessi. Muu hulgas olen päris siiralt oma õpilastele mõnikord öelnud, et nende esseed olid nii mõnus õhtune lugemine. Päeva rosinaks võib olla näiteks õpilane, kes pärast ajalehelugemise tundi tuleb küsima, kust seda Guardian'i osta saab - see on nii huvitav ajaleht.
Rõõmustab iga õpilase areng - ja seda öeldes ei pea ma silmas tingimata keeleoskust.
Naudin vajadust ja kohustust kogu aeg ise õppida ja areneda. Et iga päev oleks ise nägu. Töö nõuab iseseisvaid otsuseid ja on võimalik ka meeskonnale toetuda.
Rõõmu teeb, kui tekib side inimeste vahel. Mul on olnud ja on mitte lihtsalt palju vahvaid õpilasi ja toredaid gruppe, aga gruppe, kellega koos õppimist ma väga ootan. Ja mida kauem ma õpetaja olen, seda rohkem on uskumatult armsaid kohtumisi endiste õpilastega.
