Merle Pikhoff - kümme aastat Iisaku kultuurielu eesotsas
See kuidagi lihtsalt läks nii. Vallas oldi jõutud selleks hetkeks seisukohale, et vallamaja kabinetist Iisaku kultuurielu juhtimine siiski ei taha toimida ja maja vajaks juhti. Kuulutati välja konkurss. Olin olnud selleks ajaks kooli huvijuht viis ja pool aastat, osanud end korralikult töösse ära uputada ja kõrvalseisvate lähedaste inimeste väitel olla minus hakanud ilmnema teatavad närvilisuse tunnusjooned. Seega, otsustasin osaleda konkursil ja nii ma siis nüüd siin olen.
Maja on vahepeal palju muutunud...
On. Maja on kena ja hubane. Vett ei pea enam küla pealt kaevust tooma (tõe huvides olgu öeldud, et üks kraan sai majja küll juba mu siinse esimese tööperioodi lõpupoolel). Ja soe on. Ahjud on ühed armsad asjad, aga nii suurt maja on soojaks kütta ikka suhteliselt keeruline. Vahel kippusid nad ikka lausa särtsuma juba, aga meeter eemal oli ikka külm. Samas, mingil veidral moel, meeldis maja mulle ka enne renoveerimist - siin on korralik kultuurikiht, mis pääses mõjule ka kehvades oludes.
Iisaku rahvamajas toimuv on tihtipeale nö pildil ka laiemalt kui kohapeal Iisakus. Kuidas meie kultuurielu üldse väljastpoolt vaadates tundub - millist tagasisidet oled saanud?
Ega eestlane ju ole suur kiidukõneleja, aga meie tegemisi on märgatud ja meie juurde on tahetud tulla - nii esinejaks kui publikuks. See on hea märk. Ja vahel on kosta siiski ka imestamist, et mis mõttes saab see või teine asi toimuda just Iisakus.
Maakohas on hea, kui kultuuritöötaja juhtub olema multitalent. Juhendad näiteringi, juhid rahvamaja üritusi... Viimastel aastatel oleme näinud-kuulnud Sind esinemas regilaulukollektiivis Silmaline. Mida isetegemine Sulle pakub?
Ma olen küll sündides või kasvades omandanud „ülemäärase" kultuurihuvi, aga mingit talenti ma pole enese juures küll kahjuks tuvastanud. Teen lihtsaid asju.
Teatrit ma armastan, piduõhtute juhtimine on seotud tihtilugu rahakotiga - puhas kokkuhoid, mille arvelt saab teha veel nii mõndagi. Regilauludega on üldse mingi omaette teema. Seda, miks me laulame, mina küll ei oska sõnadega selgitada. Võiks ju rääkida oma rahvapärimuse hoidmisest ja muust sarnasest ja mis kahtlemata on ka tõsi, kuid selles on midagi veel, mingi oma vägi. Peab olema, sest missioonitunde najal nii kaua ei tegutseks (kuues aasta käes).
Oled üks neist meie arvates õnnelikest kultuuritöötajatest, kel on toeks ja abiks kultuurilembene perekond. Teisiti oleks vist palju raskem?
Arvan küll. Margus on tõesti alati olnud nõu ja eriti jõuga abiks. Võiks isegi öelda, et tööle on võetud „kaks ühes", vahel ka kolm ühes jne. Tegutsemine rahvamajas on meie jaoks olemise viis, lapsed on ka kasvanud sellesse sisse.
Oled leidnud oma tegevusega tunnustust nii siit kui sealt. Ühelt poolt kindlasti hea tunne, teisalt jällegi - tiitlid kohustavad. Uusi ja ärksaid ideid oodatakse tänapäeval ju kogu aeg. Mis Sind kõige rohkem inspireerib?
Ma ei ole oma tegemisi tehes kunagi oodanud „medalit". Asi peab saama aetud nii, et on võimalik iseendaga hästi läbi saada. See tähendab, et tase ja kvaliteet peavad olema tagatud, „odav meelelahutus" ei ole rahvamajja päris paslik. Katsun elada avatud silmadega ja olla eluga kursis - nii tean, keda külla kutsuda ja mida teha. Aga jah, „pai" on ikka armas ja hea.
Mööduvale aastale tagasi vaadates - milliseid sündmusi loed kindlalt kordaminekute hulka?
Esimese hooga tuli meelde üks imelihtne jutuõhtu, kus külalisteks olid Piret Päär ja Andre Maaker. See jäi küll eelmise aasta lõppu, kuid selle õhtu „tunne" ei taha meelest minna. Vahel ei ole n.ö ime sünniks üldse palju vaja. Oli vaimustavaid kontserte: vaikseid ja rahulikke, kus esinesid õed Taulid ja õde ning vennad Johansonid; vastandiks eelpoolmainituile üliäge Brassical ja rõõmus ning vahetu kohtumine noorte klassikatähtedega. Oli häid etendusi, minu enda lemmikuks lõppeval aastal „Leenane'i kaunitar"; naistepäeval oli tore tantsu lüüa ansambli „Laine" saatel. Ja muidugi Baltica meie koduõuel.
Mida huvitavat pakub rahvamaja algaval aastal?
Algav aasta on taas „Viisiratta" aasta, toimub ka maakondlik noortebändide konkurss ning maakonna rahvamuusikapäev.
Juba jaanuaris on idamaise kalendriaasta vahetusel meil külas kontratenor Ca Bo Chan ja harfimängija Eda Peäske. Aasta edenedes kohtume veel muusikute Silver Sepa ja Heigo Rosinaga. Teatritega käivad läbirääkimised, kindlasti on ees mõnigi huvitav etendus.
On ju ka suure laulu- ja tantsupeo aasta. Segakooril ja tantsurühmadel on selge siht silme ees ja eriline on sel korral see, et peotuli jõuab oma teekonnal ka Iisakusse (20. juuni).
Eks sünnib nii mõndagi veel, soovitan vahel peatuda kuulutustetahvli ees ja/ või külastada valla kodulehte.
