Seentest saab rooga ja vajadusel ka paberit

Lauaga katusealusesse oli üles seatud uhke näitus kohapealt korjatud seentest, nimi kõigil kenasti juures. Lisaks võis uurida rändnäitusele seatud seeni, mis seenetark Veiko Kastanje ja tema abilised olid paigutatud sõidu­auto haagisesse. Päeva edenedes tuli sinna veel jõudsasti lisa.

Lisaks suulisele selgitustööle võttis Kastanje kõik seenehuvi­lised metsaretkele kaasa, et iga­üks saaks oma saagile selgituse juba korjepaigas. „Eestis kasvab ligi 900 erinevat liiki vöödikuid ja umbes 600 liiki pilvikuid, viimaste puhul õiget asjatundjat ei leidugi," selgitas seenetark. „Vöödikutest tasub hoiduda, nende mürgitusel võivad olla tõsised tagajärjed. Pilvikutega on nii, et kui keelega katsudes on mõru, tuleks kupatada, kui mitte, võib värskelt tarvitada. Et need, kes mööda metsa käivad ja pidevalt sülitavad, ongi pilvikukorjajad," lisas ta naerdes.

Metsameestel omad mängud: saed ja traktorid

Varem korjatud kukeseentest ja puravikest valmistati aga kohe ka maitsvat rooga leivakatteks: võiga praetud seened, millele lisati sibulat ning sinki. Igatahes olid pakutavaga rahul ka metsa­päeva kõige kaugemad külalised ehk siis IT-spetsialistid Hiinast, kes olid võtnud ette retke mööda Eestit koos metsapäeva külastuse ning seenelkäiguga. Igatahes seisid nad enne seeneleminekut pikalt Kastanje seenehaagise juures, proovides seenetarkusi omandada. Kahjuks pole tea­da, millise saagiga nad metsast naasid.

Kohapeal õpetas Valli Öövel valmistama seenepaberit. „Tuleb korjata umbes aastaseid kase­tüve külge kasvavaid puuseeni, need näiteks köögikombainis vett lisades peeneks jahvatada. Mida peenem mass, seda peene­ma struktuuriga seenepaberi me saame," selgitas ta. „Valmis mass tuleb asetada riidele nõrguma - mida parema vee läbilaske­võimega riie, seda rutem paber valmib. Omapära saab paberile anda näiteks lilleõisi lisades."

Lisaks erinevatele õpituba­dele said kõik soovijad osaleda traditsioonilistel metsapäeva mõõduvõtmistel: silmateritami­ses, traktoristide mitmevõistlu­sel, raievõistlusel jne. Silmateri­tamine meelitas metsa üksjagu rahvast. Kui eelmistel aastatel on tulnud ära arvata kasvava puu kõrgus, vanus ja läbimõõt, siis tänavu tuli seda teha maha kuk­kunud kuuse mõõtusid hinnates.

Tõrvalõhnaline päev lõppes parimate autasustamisega

Kui kõigil oma ekspert­hinnang kirjas, saeti puu juure küljest lahti, mõõdeti pikkus, läbimõõt rinna kõrguselt ja loeti üle aastaringid. Ilmselt tuli pal­judele üllatusena, et rinna kõrgu­selt vaid seitsmeteistkümne sentimeetri jämedusel kuusel oli vanust üle kuuekümne aasta.

Mõõtu võeti ka metsamees­te kutseoskustes: mootorsaega saagimises ning metsatraktoriga palke tõstes. Lisaks veel vikto­riin ja kurnilaadne osavusmäng „Kehra pulk". Vanade aegade meenutamiseks sobis kenasti sulle-mulle-saagimine, kus paras palk tuli võimalikult kiiresti ka­hemehesaega läbi saagida.

Õhtu lõpetas lõkketuli ja parimate autasustamine. Enne kui hämaraks hakkas kiskuma, põikasin veel korra suitseva tõrvaahju juurest läbi, päevaga oli potti paari liitri jagu värsket männitõrva tilkunud, selle lõhn tõi meelde lapsepõlve ja puu­suusad ning andis kenale päevale mõnusalt metsalõhnalise jume.
____________________________________
Kommentaar:

EGERT PARIK
OÜ Kehra Puutööstus

Olen osalenud metsapäeval kaheksa korda ning tulen alati siia rõõmuga tagasi. Pean seda kokkusaamist oluliseks metsatöötajate endi seisu­kohalt, see on koht, kus vanu tuttavaid näeb ja saab kena päeva veeta. Mõõduvõtmistes osalemine pole siin selline, et kindlasti pean võitma, pigem on see seda laadi üritus, et osaled mõnel võistlusel, vahepeal räägid tuttavatega juttu, ühesõnaga oluline on võimalus igapäevatööst puhata, samas seda aktiivselt tehes.

Metsapäeva traditsioon peaks kindlasti jätkuma, tore, et koha­lik külarahvas ja korraldajad on seda läbi aastate vedada võtnud, jõudu neile selleks.