Foto on illustratiivne. Foto: Jõelähtme vallaleht

Selline märge muistse kivisamba kohta on Jungi poolt kogutud tuhandete objektide seas ainulaadne.

Teate üleskirjutamise ajaks oli sammas siiski juba kadunud. Kas kaduma läks ka kogu lugu ja peamegi piirduma kahtlaselt dokumenteeritud lakoonilise ülestähendusega?

Sambu sammas

Üks põnev koht, kus ajalugu ennast peidab ja end üsna kindlalt tunneb, on kohanimed. Et inimesed hakkaksid mingit kohta kindla nimega nimetama ,on vaja mingit olulist põhjust. Tihti on põhjuseks mõni looduslik omapära, teisel juhul olulise isiku nimi, mõnikord aga hoopis mingi sündmus või veel midagi muud tähelepanuväärset. Sambu küla kivisamba tähelepanuväärsus on olnud nii suur, et see ongi jäänud küla nimeks. Sambu tuleneb sõnast sammas.

Nagu vanematel kohanimedel kombeks, on ka Sambu küla nimi aja jooksul muutunud. Veel eelmise sajandi seitsmekümnendatel aastatel oli küla ametlikuks nimeks hoopiski Sambo. Aja jooksul on üles märgitud teisigi versioone, näiteks Sambas, Sampis, Sambs, Sambe, Sammo. Kõige vanem ülestähendus aastast 1241 on Sambas. Kuna sellisena oli küla üles tähendatud vahetult peale maa ristimist Taani Hindamisraamatus, võib seda pidada ka küla muinasaegseks nimeks. Vanimad selle sõna kirjalikud ülestähendused on sanskriti keeles stambha ja vanaindia keeles stambhas eelkõige ausamba, pühakuju või ka ilmasamba mõistes. Lähemal asuvates keeltes on samba analoogideks leedukeelne stabas puusliku ja paljudes germaanikeeltes stamm muuhulgas nikerdatud viikingilaeva täävi tähenduses.

Vanades eestikeelsetes pühakirja tekstides on sõna sammas samuti olnud kasutuses eelkõige erinevate pühakujude märkimiseks.

Sampo

Võimatu on mööda vaadata Sambu nime sarnasusest meile peamiselt Kalevalast tuntud mütoloogilise sampoga. Kateda on erinevatest allikatest üles tähendatud erinevate nimetustega– sampu, samma,sammas, sammi, sampi. Sarnasus on muidugi silmatorkav. Kas ka sisu?

Meil on valdavalt levinuimaks arusaamaks, et sampo on mingisugune müütiline veski. Siiski on see tõlgendus üks väga paljude seast ja tõenäoliselt eksitav. Täpselt ei tea paraku veel keegi, mis sampo oli, kuna erinevates üleskirjutatud rahvalauludes on talle esitatud palju erinevaid omadusi.

Kalevala autor Elias Lönnrot ise arvas 1837. aastal, et sampo on jumala kujutis. Edasi on sampo olemuse kohta avaldatud nii palju arvamusi, et 1932.aastal sai Soome uurija E.N. Setälä avaldada juba kuuesaja leheküljelise teose sampo tähenduse erinevatest tõlgendustest. Tänapäevaks on neid veelgi rohkem. Sampo tähenduse otsimist on võrreldud Atlantise otsimisega. Viimastes olulisemates uuringutes on teadlased naasnud ikkagi versiooni juurde, et sampo puhul oli tegu mingi sambaga. Sellised järeldused ainult kinnitavad Sambu külanime samba tähendust. Teispidi võib Sambu kohanimi veelgi rohkem tuge pakkuda hoopiski sampo edasistele uurimistele. Pole olemas ühtegi teist kohanime, mis kattuks erinevates versioonides nii hästi sampo erinevate nimetuse vormidega. Ja veel sellist, millel on viiteid konkreetse samba olemasolule. Muidugi ei saa sellest eeldada, et Kalevala sampo asus siin. Küll saab eeldada, et mõlemal puhul oli tegemist sarnase objektiga, mis võib osutuda maailmakuulsa sampo uurimisel väga oluliseks seigaks.

Seamunnimägi

Kui oleme jõudnud tõdemuseni, et Sambus asus muistne kultuslik kivisammas, püstatub kohe küsimus, kuidas sai muistne eestlaste pühakuju üle elada ristiusu kehtestamise nii, et küllaltki hiljaaegu veel olemas oli? Võib-olla peitub vastus meie sündmuste keskel oleva kõrgendiku nimetuses, milleks on Seamunnimägi.

Selline elevust tekitav kohanimi tundub piisavalt vulgaarne ja veidi naljakski. See tekitab mõtte nime võimalikust moondumisest. Näiteks võõrapärase nime eestindumisega. Näiteks nagu Tondi ei tulene tondist vaid hoopiski perenimest Dunte. Või paljud teised keerulised nimed, mis lihtsustudes võtavad keelepärasema vormi. Milline võis olla selle koha algne nimetus. Äkki hoopiski sarnase kõlaga Siimeoni mägi või eestipärasem Simunamägi?

Samba kui nähtusega kõige seotum inimene maailmas oli kindlasti Süürias V sajandil elanud kristlik askeet Siimeon, keda hiljem hakati nimetama Sambapühakuks. Ta elas oma elust tervelt 39 aastat samba otsas, millelt kuulutas rohkearvulistele kuulajatele oma tõdesid ning teadmisi. Dokumentaalselt tõestatuna oli tegemist väga suure ja laialdase mõjuvõimuga pühamehega ning hiljem tähtsa pühakuga. On suisa arvatud, et islami usus kasutatavad minaretid on saanud algse eeskuju Siimeoni tegevusest. Võib olla kuulutasid taanlaste preestrid maa ristimise järel olemasoleva paganliku samba sobilikult Siimeoni sambaks? Sarnaseks näiteks on VI sajandist teada juhtum, kus ristiusupreester purustas Trieri linna lähedal paganliku kuju ja hakkas seal samba otsas Siimeoni eeskujul ristiusku kuulutama. Veel üks tore näide paganliku samba kristlikust taaskasutusest on Saksamaalt. Karl Suur hävitas sakside ilmasamba Irminsuli, mis oli samuti kivist ja seda olevat hiljem kasutatud kirikus küünalde alusena.

Kohta naeruvääristav nimi võis tekkida hoopiski hiljem. Näiteks 19 sajandil rahva seas levinud kristliku vennastekoguduse liikumise ajal. Sel perioodil hävis muistset kultuuri rohkem kui seda olid teinud sakslastest preestrid. Rünnaku alla sattusid nii vana rahvausund kui ka selle katoliiklikud teisendid. See on muidugi üks võimalus. Siinse muistse samba seost Siimeon Sambapühakuga peab siiski võtma esialgu oletuslikuna ja kultuuriloolise kõrvalpõikena. Vähemalt seniks, kuni pole leitud otsest seost Siimeoni nimega.

Siiski ei saa nimetamata jätta asjaolu, et Virumaal on Simunamäe küla, millele küllaltki lähedal asub Sammu mõis. Kui see on lihtsalt kokkusattumus, siis igati intrigeeriv.

Mida teame muistsetestsammastest ?

Eestlaste muistse usu kohta on konkreetseid teateid kahetsusväärselt vähe. Seetõttu on väga tänamatu ettevõtmine arutleda selle üle, milline võis kohalik sammas olla. Läti Hendrik on kirjeldanud Virumaal Ebavere mäel asunud puust jumalakujusid. Liivlaste jumalakujud olnud puust rinnast saati väljaulatuvad inimfiguurid. Rügeni slaavlaste juures on üles märgitud ühe jumala nimi Turupid, mis esines samuti puuslikuna ja mida on seostatud saarlaste Tarapitaga. Eks jumalakujudelt käidi ikka midagi palumas või oli neil mingi muu kaitsev või õnnetoov võime. Nii nagu Odüsseus ja Diomedes pidid Trooja vallutamiseks varastama troojalastele õnne toova kuju Palladiumi, varastasid ka Väinamöinen ja Ilmarinen sampo eelkõige õnnetoova esemena. Võib arvata, et paganlikel kujudel oli väga konkreetne kindel vägi ning konkreetne väärtus. Mitte iga sammas ei olnud piisavalt oluline ja õnnetoov ning seega olid mõned kultusekohad kindlasti olulisemad. Igal külal polnud kindlasti nii tähtsat saamast, et see oleks võetud kasutusele nimes. Eriti kui veel tegemist oli kivisambaga.

Kivist paganlikke sambaid ongi siitkandist teada oluliselt vähem. Peale Sambu on Eestist teada ülestähendus veel ühe muistse kivist pühasamba kohta Palupera mõisa juures, mille kõrval olnud hiis, kus muiste ohverdatud Toorile või Torole. Ka see sammas on tänaseks kahjuks kadunud kuid sellised teated moodustavad juba kindla seaduspära võimalikest muistsetest kivist tehtud kultuseobjektidest Eestis. Põnev on ka seos hiiega. Sampo puhul on üks armastatumaid interpreteeringuid ka ilmasammas. Ilmasammas oli kasutuses väga paljudel rahvastel ning saamlaste ja mõnede Siberi rahvaste puhul veel üsna hiljuti. Paljud peavad sampot ka abstraktseks kosmiliseks mudeliks. Seda on Sambu näite puhul kerge ümber lükata. Küllap oli ka sampo samamoodi käegakatsutav nagu Sambu sammas.

Vanas on alati uut

Muidugi ei saa me kunagi teada tõde selle kohta, milline sammas asus Sambu külas ja kas üldse asus. Tõde ajaloos polegi. On vaid selle otsimine. Kuid samba otsimisel võib avastada enda jaoks näiteks eepose Kalevala. Või Kalevipoja ,mida me ei viitsi lugeda kuid mis võib küllaltki teraapiline olla. Ja muidugi on meil olemas kõigil mingid erinevad kohad või kohanimed, mis tahaksid oma lugusid jutustada. Võtkem nad käsile ja see võib tõesti rõõmu pakkuda.