Mis meid seob ehk integratsioonist palliplatsil
Jäi aega inimesi jälgida. Meie taga seisid venekeelsed mehed, pikad, tursked ja kandilise soenguga. Sellised, keda pimedal tänaval kindlasti pelgaks. Nad ei trüginud, ei lärmanud. Ootasid viisakalt oma korda, Eesti koondise särgid seljas. Olid rõõmsad, heitsid nalja. Ja kiitsid Eesti jalgpallureid, nii vene- kui eestikeelseid mehi.
Uudistasin ümbrust. Venekeelseid pealtvaatajaid oli palju. Kas nüüd pooled, aga veerand kogu seltskonnast kindlasti. Mõned kandsid Eesti lipu värvides salli, mõned mütsi. Ja mõned lehvitasid lippu. Eesti riigi lippu!
Nii mängus Uruguay kui Serbia vastu lõi Konstantin Vassiljev värava. Kodumaised jalgpallisõbrad, eesti ja venekeelsed, hüppasid kõik püsti. Hüppasin minagi ja tabasin end „Kostja, Kostja!” karjumas. „Kostja! Kostja! Kostja!” skandeerisid ka teised pealtvaatajad uhkuse ja lugupidamisega.
Pärast mängu, kui heatujuline rahvahulk püüdis läbi tunneli raudtee alt läbi Kotka tänavale pargitud autode juurde pääseda, aitasid mõlemakeelsed jalgpallisõbrad üksteisel libedas ja kitsas käigus püsti püsida…
Ja ühtäkki ma mõistsin, et see vist ongi integratsioon. Integratsioon kõige paremas mõttes. Ei ole just palju abi olnud kõikvõimalikest ametimeestest ja töögruppidest, sunnitud keeleõppest ja kohustuslikest ühistegemistest. Liidab see, kui vene- ja eestikeelsetel elanikel on ühine iidol ja ühine vastane, ühine eesmärk ja ühine huvi - miski mis seob. Spordisõpru liidab lemmikmeeskond, kus mõlema keele kõnelejaid. Staadionil mõistavad eestlane ja venelane teineteist suurepäraselt.
