August Luusmann (taga vasakul) Aksi lastele laulu õpetamas u 1914. Foto: August Luusmann Viimsi Teataja

Naissaar, Aegna, Prangli, Aksi, Rammu, Koipse - nende vahel kilomeetrite viisi merd ja mõned väiksemad laiud ning saarekesed. Saared paiknevad praegu Natura 2000 looduskaitsealal ja enamust neist asustavad peamiselt merelinnud.

Tundub, et saartel tegutsenud kolme kange - looduse, armee ja inimese vägikaikaveos jääb võitjaks loodus.

Saarte õnneks ja õnnetuseks on olnud nende asukoht. Ranniku-Eesti ja mandri-Eesti on ajalooliselt üsna erinevad piirkonnad. Rannakülades, aga eriti eelpool loetletud saartel kujunenud mereline kultuur on ühelt poolt seotud mandri-Eestiga, kuid mitte vähem Läänemere põhjakalda asustusega.

Jõukam elu, laiem silmaring

Soome, Rootsi ja Taani vetesse jäävate väikesaarte ajalooga tutvust tehes selgub, et neil saartel elati jõukamalt ja paremini kui mandrikülades ja suurematel saartel. Sama võib märgata Eesti väikesaarte ajalugu uurides.

Tundub paradoksaalne - elutingimused olid ju kitsad, põllumaa puudus ja sageli jäädi täielikult loodusjõudude meelevalda. Kuid miinused kahvatusid plusside kõrval. Nendeks oli mõisapoolsete piirangute puudumine, eelkõige aga vaba liikumisvõimalus merel. Väikesaarte maailma piirid olid palju avaramad kui maatükk nende jalge all. Paljude Põhja- Eesti rannakülade inimesed sõitsid kevadeti rändpüügile Lõuna-Soome saarte ümbrusesse. Tagasi tuldi paaditäite soolasilgupüttidega. Soome saartelt võeti ka naisi, sinna põgeneti mõisnike omavoli eest, Soomest toodi tohutul hulgal soola, ehituspuitu, tõrva ja kõikvõimalikku muud kaupa. Eriti aktiivselt tegelesid kaubaveoga saarte paadimehed.

Eesti saared ei olnud laiast maailmast isoleeritud paigad. Soome keelest arusaamisega elanikel raskusi ei olnud, paljud mehed töötasid laevadel ja oskasid teisigi võõrkeeli. Naissaarel elasid rootslased ja eestlased rahumeeli kõrvuti ja August Luusmann kirjutas 1910. aasta paiku, et saarel räägivad kõik mõlemat keelt ning lastel on raske öelda, mis nende emakeel on. Rahvusküsimus muutus teravaks alles 1930. aastate rahvuskeskse poliitika ajal, mil oli isegi juhtumeid, kus rootsi keeles kirjutatud kiri oli avatud ja vale keele kasutamise pärast saatjale tagasi saadetud.

Täie võimsusega jõudsid saartele ka laias maailmas levinud usuliikumised. 19. sajandit on nimetatud suureks misjonisajandiks ja selles osas olid mitmed Naissaare noored vägagi ajastu joonel ja läksid õppima välismaa misjonikoolidesse.

Üks mees, kes on aidanud saarte ja rannakülade elust selgemat pilti saada, on Aksi saarelt pärit muusikamees ja suur seikleja August Luusmann (1885- 1933). Õppinud noore poisina Tiidemanni ateljees pildistamist, liikus Luusmann, kaamera kaasas, reporteri osavusega ühest kohast teise. Tema fotosilma ette jäid Rammu saare tuulikud ja hülgevaatluspukid ning Neeme paadimehed-kalakokkuostjad Aksi sadamas, jumalateenistus Aksi-Kaguotsa õuel ja pranglilaste pasunakoor. Luusmann oli kohal, kui Naissaare rahvas 1914. aasta juulikuus oma kraamikoormatega Kalaranda jõudis. Mõned tema fotod mõjuvad nagu maalikunstniku eskiisid - lõbusad võrku parandavad naised Prangli võrgumaja uksel, Kaguotsa vanad oma köögiakna all lõunastamas, Rammu ja Aksi rahvas 1917. aasta augustis Pranglisse kirikherrapäevale sõitmas.

Elu piiritsoonis

1940. aastatest jäid väikesaared Nõukogude megariigi piiritsooni. Asustus säilis ainult Pranglil, kuid sealgi tuli vanad tarkused unustada ja uut moodi töö- ja elukorraldusega kohaneda.

Merele sai edaspidi minna vaid sel ajal, kui lubati ja kästi ning ainult nendega koos, kellega tohtis. Lootside saar Naissaar, see pärl Põhja-Eesti väikesaarte seas, oli koos Aegnaga juba varem sõjaväesaareks muudetud ja suleti Nõukogude ajal täielikult. Ka väikestel tublidel kalurite ja paadimeistrite saartel Aksil, Rammul ja Koipsel käis elu 1944. aastal nagu poole võimsusega - enamus saarte paadimehi olid oma peredega Rootsimaa randa põgenenud.

Seitse aastat hiljem sundis piirivalve lahkuma ka koduhoidjateks jäetud inimesed.

Piiritsooni ala pidi olema niivõrd salastatud, et saarte olemasolugi püüti rahva mälust kustutada. Vähe sellest, et seal ei lubatud viibida. Mindi nii kaugele, et näiteks Rammu saarel sündinud inimestele märgiti passi sünnikohana hoopis Kodasoo mõis.

Ajupesu ei jäänud tulemusteta ja tänapäeval küsitakse tõsimeeli: Eesti rannakultuur - mis see veel on? Nõustuma peab arheoloog Marika Mägi tähelepanekuga, et inimesel on kalduvus projitseerida olevikku minevikku ja mõelda, et seda, mida praegu ei ole, pole ka kunagi varem olnud.

Muuseumi missioon

Peame Rannarahva Muuseumi missiooniks teadmiste kogumist ja killukeste kokkuliitmist, lootes neist võimalikult autentse tervikpildi kokku panna.

Rannarahva Muuseumi poolt on välja antud populaarteaduslikud raamatud Aksi saarest ja nüüd ka Naissaarest. Me ei ole üksi. Rannakultuuri on põhjapanevalt uurinud Gustav Vilbaste ja Arved Luts. Väga palju on olnud öelda Rootsi emigreerunud randlastel, kelle kirjutised on koondatud koguteosesse Eesti kalanduse ajaloost. Saarelisust ja saarte kultuuri käsitleb oma doktoritöös kultuurigeograaf Tiina Peil ning eesti keeles on avaldatud sama autori toimetatud raamat Kolga lahe saartest. Mõne aasta eest ilmus Robert Nermani Aegna-raamat ja ka mitmes Põhja-Eesti rannakülas on mälestusi kogutud ja publitseeritud.

Väikesaartel suutsid arvatavasti hakkama saada vaid keskmisest võimekamad inimesed.

Saareelanike aktiivne eluhoiak ja silmapaistvalt hea toimetulek tollases ühiskonnas väärib igatahes esiletõstmist. Ja kui nõustume, et Eesti ajaloopildi ja identiteedi juurde kuulub ka vanem rannakultuur, siis on Põhja-Eesti väikesaarte kultuurilugu kindlasti selle magusaim osa - nagu kirss tordi peal.