Pilt on illustreeriv AFP/Scanpix

Töö autor on üks vähestest koolis käivatest noortest Viljandi maakonna Kõo valla Loopre külas. Meie külas elab 53 inimest ja kõige suuremateks probleemideks tänasel päeval on elanikkonna vananemine ja väljaränne. Autorit hakkas huvitama, milline on olnud mõisa ja küla olukord varasematel aegadel.

Veel ajendas autorit uurimistööd kirjutamaasjaolu, et vanu inimesi,kes mäletavad vanemaid aegasid või seda, mis neile kodukoha ajaloost ja juhtumitest on räägitud, on vähe alles jäänud, suurema osa elanikest moodustavad mujalt sisserännanud inimesed.

Kogudes materjali Loo-pre küla ja mõisa kohta selgus, et varasemast ajaloost kuni 19. sajandini on teada vaid üksikud kirjalikud viited Loopre mõisa kohta,

19. sajandi ja 20. sajandi I poole kohta on ka materjali väga vähe. Allikaid on rohkem II maailmasõja järgse perioodi kohta. Selgus ka, et kodu-uurimuslikku tööd Loopre kohta pole varem tehtud.

Autor intervjueeris 7 endist või praegust Loop-re küla vanemat elanikku (Emilie Kori, Erich Kulp, Toivo Männis, Tiia Ilves, Elvi Pals, Eevi Kinguste, Maili Ernits), kogus materjale internetist, Pilistvere raamatukogust, Kõo vallavalitsusest, Viljandimuuseumist.

Autor tänab abi eest allikmaterjalide leidmisel Kõo vallavalitsuse sekretäri Virve Ostumaad ja Viljandi muuseumi peavarahoidjat Marika Oderit ning Loopre endisi ja praegusi auväärseid elanikke Erich Kulpi, Urmas Saksniitu,Tiia Ilvest ja Toivo Männist meenutuste eest.

Loopre mõis enne Eesti iseseisvumist. Loopre mõisa omanikud

Mõis on Eesti rahva elus olnud sajandeid paljutähenduslikuks mõjuriks,mis on mitmeti vorminud tema elulaadi ning vaimumaailmagi. Muinasajal tähendas sõna „mõis" väljaspool külakogukonna võimupiire asuvat, tõenäoliselt ülikule kuulunud talu. Keskajal hakati selle sõnaga tähistama maaisandate ja vasallide majapidamisi, kuhu kogutiandameid ja kust valitseti ümberkaudseid maid. Kui rüütliväe sõjaline tähtsus kahanes ja läänimeeste õiguslik seisund kindlustus, pühendusid vasallid üha enam oma maaomandi haldamisele, milleks oli vaja tööjõudu ja töövahendeid. Talurahva õiguslik seisund halvenes s.t kujunes välja sunnismaisus ja Liivimaal oli kujunenud välja ka pärisorjus.

Loopre mõis asub Navesti jõe ülemjooksul ja on üks ajaloolise Sakalamaa vanemaid mõisaid.

Rüütlimõisa omanikele olid ette nähtud teatud privileegid ja õigused oma valdustes. Nendeks olid kohtu- ja politseivõim, jahiõigus, õigus pruulidaõlut ja ajada viina, pidada kõrtse ja veskeid ning maksuvabadus

Lisaks sellele olid rüütlimõisa omanikul aga ka kohustused: võtta osa Maapäevast, mis toimusid iga 3 aasta järel Valgas, vahel ka Volmaris (Valmieras), kus arutati tähtsamaid välis- ja majanduspoliitilisi küsimusi ningpüüti lahendada omavahelisi tülisid ning korraldada tee-ehitust. Maapäeva kokkukutsujateks olid kas Liivimaa ordumeister, Riia peapiiskop või mõlemad korraga. Esindatud oli neli kuuriat ehk seisuslikku gruppi, millest üks vasallkonnad. Tollases aadliomavalitsuses, Maapäevas, oli hääleõigus ainult neil aadlikel, kes omasid vähemalt üht rüütlimõisat ning olid lisaks kantud ka aadlimatriklisse - rüütelkonna kui kohaliku aadliorganisatsiooni poolt peetavasse spetsiaalsesse nimekirja.

16. sajandil hakkasid nii Liivi ordu kui ka piiskopkonnad maid läänistama saksa soost vasallidele.

Loopre mõisa esmamainimine pärineb aastast 1454, mil on teada, et Liivi ordumeister, Johann von Mengeden läänistas selle ala Didrich Brauserile

Johann von Mengeden oli Liivi ordumeister aastatel 1450-1469. Ta valiti Vestfaali "partei" poolt Liivi ordumeistriks. Didrich Brauserile kuulus Loopre rüütlimõis kuni 1598. aastani.

Järgmiseks omanikuks oli Kawerite (Kawershof) aadliperekond. Assessor (riigiametnik) Berend Gustav von Kawer (u. 17061770) kuulus baltisaksa aadlisuguvõsasse, kellele kuulus algselt peale Loo-pre mõisa ka Imavere ja Võikvere mõis. Kawerite suguvõsal oli Eesti alal palju mõisaid. Peale eel-pool mainitud mõisate oli suguvõsa käes 16.-18. sajandil veel Aakre, Kaagvere ja Ahja mõis.

Loopre mõisast eraldati Imavere mõis 1748. aastal Otto Reinhold von Ihrmannile, 1766. aastal müüdi Võikvere mõis 40 000 rubla eest samuti assessor O. R. von Ihrmannile. Selle kohta, milline oli Loopre mõisa edasine saatus, on vähe andmeid.

On teada, et Loopremõisa omanik oli 1782. aastal Eberhart Gustav von Smitten.

2. mail 1783. aastal muutis Vene keisrinna Katariina II kõik rüütlimõisad pärusmõisateks.Selline olukord kestis kuni 1919. aasta maareformini

Monika Kinguste,Põltsamaa Ühisgümnaasiumi 10.klõpilase uurimistöö

(Järgneb)