Foto: Andres Putting
Minu arvates on see olnud positiivsete muutuste aasta. Üle hulga aja võib taas tõsiselt rääkida kodanikuaktiivsusest.

Tundub, et lõpuks on ka ülikannatlikel eestlastel mõõt täis saanud ja seda ei kardeta välja näidata. Ühed on osalenud protestimiitingutel, teised andnud allkirja „Harta 12"-le.

Koduseinte vahel kritiseerimisest ja kommentaariumides kirumisest on saanud tõsised avaldused, mis on ka tulemusi andnud.

Mitmed riikliku tasandi sündmused on mind tõsiselt mõtlema pannud - kas mul on veel usku, et midagi paremuse poole muutub? Kas valitsejate hulgas on veel mõni inimene, keda usaldada saab? Kas ma sellises Eestis tahan elada?

Olenemata sellest, et praegugi ei ole mul nendele küsimustele selgeid vastuseid, tunnen siiski, et ei saa panna vastutust oma elu eest riigile.

Mul on väga hea meel, et volikogu esimees ühes eelnevas lehenumbris linnarahvast Võhma tuleviku üle arutlema kutsus. Selle asemel, et targutada, kuidas peaks ja kuidas võiks, ütles ta hoopis, et kõik arvamused on tema jaoks aktsepteeritavad ja väga oodatud. Mõnele võis see üllatav tunduda, sest riigivalitsemises juba mõnda aega rahvaga dialoogi ei peeta ja võib olla on sellest järeldatud, et suurt tõde ja õigeid vastuseid peavadki teadma ainult nn äravalitud. Arvan siiski, et enamus inimesi sellega ei nõustu ja sooviksid elada kogukonnas, kus väärtustatakse osalusdemokraatiat päriselt (mitte ainult formaalselt, enne valimisi).

Kuid kahjuks ei taga isegi osalusdemokraatia alati seda, et kõikide soovid ja mured lahenduse leiaksid. On otsuseid, mida ei saa kahjuks kohalikul tasandil muuta, näiteks ümberkorraldused seoses haridusreformiga või tuletõrje- ja kiirabipunktide asukohad.

Olukord on kohati väga kurb, aga virisemine ei aita, tuleb teha seda, mida me teha saame.

Me saame muuta enda ja oma lähedaste elu, siinkohal tänan linnavalitsust, kelle abiga toimub 12. jaanuaril kultuurikeskuses esmaabi koolitus.

Olge aktiivsed ja kasutage võimalust saada väga olulisi ja vajalikke teadmisi ja oskusi, et vajadusel hädasolijat aidata.

Üheskoos saame panustada kogukonna tegemistesse ja võtta ette midagi uut ja huvitavat. Selle tõestuseks lisasin mõned armsad pildid, emade- laste ühisest jõululaternate töötoast. Aitäh Elkele, Natašale ja kõigile osalejatele, koos teiega oli väga mõnus meisterdada ja jutustada.

Me saame tunnustada neid, kes seda väärivad. Selleks leiate hea võimaluse juba käesoleva lehe 2. leheküljelt, esitades oma kandidaadi Võhma Linna Sära aunimetuse konkursile või Võhma Linna Aukodaniku nimetusele.

Märgates, abistades, kaasates ja kaasa lüües on võimalik muuta oma kodukoht paigaks, kus on kõigil hea elada. Häid jõule, meeleolukat aastavahetust ja head uut aastat!