Ettekannete vahel võis kuulata akvaariumivestlusi päeva moderaatori Märt Treieri juhtimisel. Pildil vestlusringis vasakult Riina Trumm – Kodukant Järvamaa, Kaie Kranich – Lääne-Viru Arenduskeskus; Maiko Kesküla – Järvamaa Arenduskeskus; Kaja Kaur – Kodani Eestielu

23. november tõestas vastupidist. Koigi mõisa üsna väiksesse saali oli pressinud ennast 120 inimest selleks, et kuulata, mida räägitakse kodanikuühiskonna arengukavast. Pole just eriti kutsuv? Võiks öelda, et „Kodanikuühiskonna arengukava“ on ju lausa eemaletõukav sõnapaar. Nii formaalne, nii kuiv, nii elukauge. Kuid ei, nädal enne selle sündmuse toimumist oli oma tulekust märku andnud juba 70 inimest. Miks võeti vabad päevad töölt? Lükati kiired toimetused ja tegemised tulevikku, et terve päev ühe koha peal istuda - kümnest hommikul poole kuueni õhtul?

Osalejate ootuste ja huvi hoidmiseks seadsime korralduslikud eesmärgid: rääkida tuleb asjast, lihtsalt ja arusaadavalt; mitte kellegi aega ei tohi kuritarvitada; inimestel peab olema huvitav ja jutt nende jaoks oluline; sündmusel peab olema meelelahutust, tempot, emotsionaalsust ja pinget. Suutes tagada need pole osalemine mitte pikk ja piinarikas kohvipauside ootamine, vaid tõeline nauding ja inspiratsiooni ning uute mõtete tekkimise koht. Just selliseks mõtte ja inspiratsioonikeskuseks kujundasime ka Koigi mõisa.

Miks on vaja kodanikeühendustel kokku saada? Ilmselt eelkõige nägemaks seda, et nad pole ainukesed hullud, kes on asunud maailma muutma, ning nende tegevus on meie kogukonna säilimiseks tohutu tähtsusega.

Selline oli sõnum, mille kodeerisime konverentsi erinevatesse osadesse. Tõepoolest pole ju lihtne olla eestvedaja külaseltsis, spordiühingus, kultuuriseltsis või mõnes klubis. Tegevus tuleb suuresti üles ehitada vabatahtlikele, kelle motiveerimiseks on üsna piiratud võimalused, pole palka, pole sülearvutit ega telefonikompensatsiooni. Sõita tuleb ka oma kütusega. Tegema peab teiste inimeste jaoks asju, mille eest nad pahatihti ka tänulikud pole, vaid pigem kritiseerivad ja kahtlustavad sind petmises ja raha oma tasku krabamises.

Miks siis seda kõike tehakse? Aga seepärast, et üks vabatahtliku töö liigutus tõstab selle tegija määratult kõrgemale, kui seda on ükskõik kes teine palga või kasu eest töötaja. Automaatselt omandab vabatahtliku töö tegija või annetaja elu hoopis sügavama ja kõrgema tähenduse. Ta otsekui rebib ennast lahti selle maailma kapitalistlikust loogikast ja siseneb millessegi palju sügavamatähenduslikku. Ja pole midagi nauditavamat, kui teha koos asju inimestega, kelle väärtuseks pole ainult raha, kelle silmis põleb tegutsemisind, usk ja lootus.

Muidugi võib sellise suhtumisega teha ka oma palgatööd, kuid sellele vabatahtliku töö lisamine annab elule ja selle tähendusele hoopis uue mõõtme ja kaalu. Uue tahu, mis võib rasketel aegadel olla osaks meist, mis aitab meil jääda püsima või olukordadest läbi murda. Kui üks eluvaldkond parasjagu ei õitse, siis teine just edeneb ja inimene saab sellele rohkem keskenduda. Paljudel juhtudel kasvab vabatahtlikust tegevusest välja ka töökoht.