Tean, et Märjamaa vallas hakatakse uuesti koostama üldplaneeringut. 2007. aastal alustatud üldplaneeringu eelnõus on öeldud, et miljööväärtusliku ala eesmärk on tagada omalaadse puitarhitektuuri ja miljöö säilimine. Sõna „säilimine" on sees, aga täpsemaid nõudeid ei ole.

Miljööväärtusliku ala sisu ja kaitsetingimused võikski olla üks peatükk uues üldplaneeringus, pluss selle ala kaart dokumendi lisas. Vajalik on määratleda, millised on konkreetse miljööväärtusliku hoonestusala väärtused ning seada vastavad kaitse- ja kasutustingimused, mis tagavad väärtuste säilimise.

Kust võiks saada nõu niisuguse materjali koostamiseks?

Oliver Orro kunstiakadeemiast on öelnud, et kunstiakadeemia konsulteeriks ja annaks omavalitsustele hea meelega nõu just seoses miljööaladega. Mõni üliõpilane saaks siinsete näidete baasil koostada oma lõputöö, õppejõud saaksid omavalitsust nõustada üldplaneeringu koostamise ajal.

Ühe alusdokumendina peaks kasutama maakonna väärtuslike maastike teemaplaneeringut. Selles on määratletud väärtuslikud maastikud ja nende kasutustingimused ning ühtlasi on öeldud, et väärtuslike maastike piirid tuleb täpsustada valdade üldplaneeringutega ning kõigile väärtuslikele maastikele tuleb koostada maastikuhoolduskava, milles oleksid fikseeritud soovitused maastiku säilitamiseks ja hooldamiseks konkreetsete meetmete tasandil. Maastikuhoolduskava puudumisel tuleb hooldussoovitused fikseerida valla üldplaneeringus.

Kasutada soovitan ka oma maakonna eeskujulikke näiteid: näiteks Rapla valla üldplaneering ja Kehtna valla üldplaneering.

Märjamaal on küll välja toodud, mida peetakse miljööväärtuslikuks alaks, aga seni ei ole kirja pandud, mida sellel alal teha tohib või ei tohi. Projekteerimistingimusi välja andes on omavalitsus üldjoontes püüdnud hoonestuse varasemat laadi järgida.

Miljööväärtuslikuks alaks nimetamine iseenesest ei anna midagi. Kui on heatahtlik omanik, siis ta võtab soovitused arvesse, aga kui omavalitsus tahaks midagi nõuda, siis juriidiiliselt ei ole tal alust, millele tugineda.

Praegu kehtivas Märjamaa alevi üldplaneeringus ega ehitusmääruses pole kirjas, et eesmärk on miljööväärtusliku ala ulatuses ajaloolisi hooneid säilitada või et neid ei tohiks lammutada, seetõttu pole võimalik ka lammutamisloa andmisest keelduda.

Kuna regulatsioon on puudulik, pole ka vallal endal jalgealust.

Üldplaneeringu koostamine võtab omajagu aega. Kuidas pidurdada seda, kui üldplaneeringu koostamise ajal tuleb järgmine omanik ja tõdeb, et hoone on nii läbi ja jääb üle vaid lammutada. Kui Kaitseliit oma maja lammutab, võivad „ärgata" ka teised omanikud.

Tallinna linna näitel võib öelda, et kui nad koostasid oma miljööalade teemaplaneeringut, tuginesid nad korduvalt ka koostatavale üldplaneeringule.

See on habras jää - kui sellised kaasused kohtusse jõuavad, siis seal ei maksa „koostatav ÜP" midagi. Teatud juhtudel on omavalitsusel õigus võtta seisukoht, et sel ajal, kui üldplaneeringu menetlus on pooleli, me uusi (detail)planeeringuid sellel territooriumil ei algata.

Kas on mingit alust peatada Kaitseliidule antud lammutusluba?

Ei ole. Haldusakt on välja antud. See võimalus on, et luba on küll saadud, kuid omanik ei vii seda ellu.

Märjamaal on inimesi, kes püüavad kodanikualgatuse korras veenda Kaitseliidu juhtkonda lammutamisplaanist loobuma, sest kunagi Kaitseliidu Koduks ehitatud hoone lammutamine on ka hoop KL mainele.

Väga hea, et selliseid katseid tehakse. Mainega on lammutamine kindlasti seotud ja organisatsioon võiks sellega arvestada. Sellised algatused on aluseks ka miljööväärtusliku ala kehtestamisel ja sisustamisel - see näitab, et avalik huvi on olemas. Üldplaneering ongi oma sisu poolest avalik kokkulepe ning miljööväärtuslik ala kohaliku tasandi kaitseobjekt.

KL juht vastas Märjamaa Nädalalehes, et peale lammutamist neil kinnistuga esialgu plaane pole, Rapla malevkonna tagalapealik vastas Raplamaa Sõnumites, et plaan on kunagi (aastaarve nimetamata) kinnistule tänapäevane hoone ehitada. Taolises olukorras ei peaks lammutamisega kiirustama.

Ma ei tea, mis seisus hoone on, pelgalt välise vaatluse põhjal (harjajoone järgi otsustades) varingu ohtu ei tähelda. Kui oht on vaid katkistes eterniitplaatides ja harjalaudades, siis see on suhteliselt lihtsalt korda tehtav.

Kui Kaitseliidul pole veel edaspidiseks konkreetset plaani, siis lammutamine on protsess, mida tagasi ei pööra. Hiljem koopiamajade ehitamist ei pea ma heaks lahenduseks - see on kõige vähemväärtuslik variant. Me kas säilitame ehedat või laseme tulla uusarhitektuuril, mida on võimalik sinna keskkonda sobitada.

Kuidas ikkagi tagada seda, et hetkel otstarbeta vanu hooneid kergekäeliselt ei lammutataks?

Kui lepime kokku, et miljööväärtuslikul alal on eesmärk väärtuslike hoonete säilimine, tuleb omanikul see tagada. Seni on miljööalade reeglid pigem sellised, et kui omanik tahab midagi teha, seatakse talle ette teatud nõuded. Aga tasub mõelda ka selle fikseerimisele, millised nõuded on siis, kui hoone on nö ootel - et katus peaks vett ja ümbrus on heakorrastatud.

Ei saa omanikku sundida tegema suuri investeeringuid. Me ei saa sundida omanikke ka muinsuskaitsealuseid mälestisi restaureerima, kuid muinsuskaitseseaduses on punkt, et omanik peab tagama mälestise säilimise ja nii palju remontima, kui on säilimise tagamiseks vajalik.