Foto: Andres Putting

Kogu muuseumi territooriumil olid avatud töötubade uksed, sai nii omale meisterdada kui lihtsalt vaadata asjade valmimise käiku. Õhtupimeduseni jagus näppe viltimisse, tekstiilitrükki, mänguasjade valmistamisse, talu- ja peremärkide talismanide meisterdamise tuppa, roigasmööbli kokkunuputamisse, koduleiva küpsetamisse, sepa julget rauataltsutamist oli ka huvitav jälgida ja julgemad said käe töiseks teha. Peale suurepärast ja luksuslikku mitmekäigulist õhtusööki suures ühistelgis, laual oli isegi ehe taluvõi ja -jäätis, kutsuti kõiki hobusõidule. Kogu vaba asfaldipind muuseumis oli hõivatud mitmesuguste toidupooliste müügilettidega, millelt ei puudunud suitsukala ega -liha, koduõlu, kali, käsitsi valmistatud juustud, leivad, magusad näksid ja kodused maiused. Kõige hõrgutava kõrval lisaks palju käsitöist kaupa, mis ainult kaunistas päikeselist õhtut.

Kogu selles pakkumiste virvarris kutsuti saabunuid ka registreerima oma kohalolekut, et jagada kätte infomaterjal ning sponsorite kingitused. Kõik pered said 4,5 kg kasti komme, 2,5 kg küpsiseid, karbi kilu, lati põdrasuitsuvorsti, 0,3 l meepurgi, trükivärske suurperede ajalehe „Kurepesa" 5. numbri, poekoti uue Eesti suurperede liidu logoga, kus sees teabepakk konverentsi mapiga ja veel nii üht kui teist üllatusena. Kõigi osalejate käepael avas hiljem päris paljude asutuste uksed suurperedele nagu nõiaväel.

See oli vapustav kingitus ja võttis lihtsalt sõnatuks! Kui kodus oli mure, et üritusel olek saab olema pea tasuta, ainult toitlustus pidi jääma perede endi kanda, siis nüüd kadus küll igasugune hirm nälja ees ja ainult rõõmsamaks olemine läks. Vanemate õnneks oli hommikusöökide eest ka hoolt kantud: kartulisalat, makaronisalat, täidetud pannkoogid ja üks väike pitsa - kõik ette nähtud ühele inimesele imikust vanemani päeva portsuna! Küll vats laulis peale sööke ja tugev tunne andis jõudu pikki seikluspäevi mööda saata! Pitsad jäidki tavaliselt õhtusse, kus sai neid soojendamas käia ja kõrvale teed-kohvi keeta.

Ürituse pidulikul avamisel said sõna paljud tuntud tegelased ja saabunud külalised, kes tervitasid kokkutulnuid ja lisasid omalt poolt mõnusaid teadmisi õhtusse. Pärast ametliku poole lõppu sai sõna enda tutvustamiseks ning võttis viisi üles ansambel Svjata Vatra. Lavavallutus mudilaste poolt ja pidumöll koos lastega tantsupõrandal ajas nahaaluse magamamineku ajaks lausa kuumaks.

Telkimisplatsil olevad masinad „töötasid" kõik need neli päeva.

Mitte üks masin, mille uksed lahti käisid või mille peale ronida sai, ei jäänud pisikeste poiste poolt uurimata, küll oli palju töökaid mehehakatisi koos üle Baltikumi - tõeline töölisklass! Nii mõnigi ema tunnistas, et ei saanudki päeva jooksul masinapargis olevast telkimisalast mujale, sest lastel polnud aega traktoritest välja tulla. Tartu linn ootas reede hommikul suurperesid endale külla.

Emajõe Lodjaselts tegi peredele kõigil päevadel mööda jõge lõbusõitu oma uhke ja ainulaadse vahendiga, ole julge ja astu paati. Avatud olid Tartu Ülikooli ajaloo muuseum ning Tartu Mänguasjamuuseum ja ka botaanikaaed olid käepaela ettenäitamisel tasuta sissepääsuga.

AHAA teaduskeskusesse sai sümboolse perepileti hinnaga, lennundusmuuseumi juurde viis tellitud buss kolm korda päevas ja värskelt avatud Jääaja Keskus lummas külastajaid oma uhke ja põneva näitusega, kuhu samuti sai kohale ürituse korraldajate poolt seatud sõiduvahenditega. Ole ainult ise hakkaja ning jõua käia, näha, uudistada!

Teise päeva õhtu esinejaks oli Jürgen Veber. Nii muhedat, mõnusat ja vahvat etendust ning trikitamist polnud ammu nautinud päris paljud pered. Veberi huumorisoon nakatas naerma kõik, ka väliskülalised, kes keelt ei mõistnud. Tema oskus kaasata inimesi oma etendustele lisas ainult ilusaid tundeid ja vabatahtlikest osalejatest trikimeistril puudu ei tulnud. Öiseks väsitamiseks sai tantsupõrand DJ taktikepi alla ja rahmeldajaid jagus sinnagi.

Kogu programmi nelja päevaga läbi teha, käia ja uudistada vist paljudel 100% ei õnnestunudki, nii läbimõeldud ja pakkumistekirev oli ürituse korraldajate poolt tehtud eeltöö. Õhtuti telkimisalal kokku saades ja muljeid vahetades sai ikka jälle targemaks, kuhu ja kuidas minna ja mida veel ei ole jõudnud uudistada. Hommikul alustasid pered oma seiklusi ja käimisi taas, et ikkagi rohkem näha ja teada saada nii ilusast maailmast kui põnevast Tartust ja Tartumaast. Igatahes kaardi abil orienteerumises said kõik omale kõvad ristsed, ja heameel sellest, et üks linn nii targasti läbi seigeldud saab, tegi ainult rõõmu.

Ilmataat hoidis meid. Mõned õhtused vihmahood tegid küll olemise niiskeks ja jahutasid õhutemperatuuri, mis aga ei rikkunud koosolijate tuju - sooja saamiseks tuli tantsida ja siis ruttu telki magama pugeda. Päevased ilusad ilmad andsid ju hea võimaluse seigelda linnas, kartmata kassipojana märjaks saamist.

Nädalavahetuse boonusena algasid Tartu Hansapäevad, mis oma meluga lisasid meie üritusele ainult uhkust. Suur laadamöll kiskus endasse päris paljud pered, kelle lapsed ka lõbustuspargile ja batuudimaailmale ringi peale tegid.

Laupäeva õhtu kujunes rahulikuks grillimiseks ja jututoaks kogu telkimisrahvaga. Kõik ju teadsid, et see on viimane ühine õhtu - nauding, kus saab muljetada, naerda ja ennast mõnusalt tunda.

Pühapäevane päikesepaistest särav hommik tõi kaasa üllatuse: saabus Eesti Lasterikaste Perede Liidu president Aage Õunap ja pakkus vapratele koosviibijatele mitmele kontserdile priipääsmeid - ole ainult ise hakkaja ja käi ära! Esimese ehmatuse ja kokutamisega ei osanud keegi midagi tahtagi, siis hakati kiirelt uurima kontsertide aegu ja helistama kodustele, kes platsil juba jälle seiklemas, kui palju ja kellele midagi tahaks. Sain minagi nii palju targemaks, et iga uus asi on huvitav, ja võtsin oma perele pileteid kõigile pakutavatele kontsertidele.

Nii vahva on teada, et lähed laagrisse, saad sealt südamesse võimsa laengu energiat ainuüksi tuttavate suurperede taasnägemise rõõmust, harid ennast mitu päeva tarkade inimeste teadmistega, lõbutsed, lõõgastud ning preemiaks lisandub veel võimalus külastada kontserte, kuhu muidu päris kindlasti ei oleks sattunud.

Pärastlõunaks olime oma pakid autosse saanud ja asusime koduteele, aga ega siis otse ei saa koju tulla, ikka ringiga: seiklusi jätkasime omal käel veel mööda Lõuna-Eestit, sest kui juba hulkuri veri keeb, siis vajab ta ka jahutamist. Ühest neljapäevasest peretelkimisest sai kogu suve sündmus meie perele ja kingitusena muusikalised elamused, mida jagus lausa viieks korraks üle Eesti.

Suur tänu, suur aitäh teile, Eesti Lasterikaste Perede Liidu toimekas meeskond! Te näitasite kõigile, kui uhkelt, võimsalt ja väärikalt saab kohelda peresid, kus on lapsi neli ja enam, ning milline au on omada suurt peret ja palju lapsi.

Tänutundega ja lugupidamisega meie pere poolt meenutame veel kaua 2012. aasta imeilusat seikluslikku suve!