Muljeid Pitka matkalt: järgmise matka ajaks on jalad terved
Hommikul vara korjas meid Veneveres ja Paasveres peale Alutaguse maleva buss, kes viis meid matka alguse sihtkohta Jalgsemale, kus Pitka mälestuskivi juures toimus Järva Kaitseliidu poolt korraldatud väike avakõne koos admirali mälestamisega ning pärast avapauku matk algaski. Ligikaudu 20 kilomeetrine matkatee kulges Jalgsemalt Pitka mälestuskivi juurest läbi Järva-Jaani Peetrisse. Esimesed viis kilomeetrit kõndisime koos ligikaudu viiesaja matkalisega ühes grupis, peale Jalalõpe küla, kus me naljatamisi tõdesime, et nüüd lõpeb jalgsi matk ära, hakkas matkarivi pikemaks venima.
Peale kümne kilomeetri läbimist oli väike vahepeatus Järva-Jaani vallamajas, kus sai jalga puhata ja hädavajalikku asutust külastada.
Toimingud tehtud, asusime taas teele. Meie 10-liikmeline Muuga kooli rühm oli laiali valgunud, kiiremad olid nägemisulatusest juba väljas, meie koos kahe väiksema neljanda klassi tüdrukuga olime viimased oma seltskonnast, kuid mitte kogu matkaliste seltskonnast. Veel ligikaudu 5 kilomeetrit kõndimist ning taas Järva-Jaani ja Kareda valla piiril väike keha kinnitamise peatus, kus pakuti teed ja pirukat. Siin sai osaleda ka loosimisel, kus kahjuks iga pilet ei võitnud, kuid üks meie väike matkaline võitis aga sini-must-valge helkuri, mille sai kätte lõpp-punktis. Küsisin toidu jagaja käest, et palju veel kõndida on, vastuseks tuli, et 5-8 kilomeetrit. Need viimased kilomeetrid tulid aga väga raskelt. Kui mõtetes olime juba pea kohale jõudnud, siis tuli silt Peetri 5 km, pettumus oli suur. Meie juures peatus küll mitmeid kordi matkabuss, kes korjas väsinud matkalised peale ning aitas neil sellega jalavaeva vähendada. Mida lõpupoole, seda rohkem täis oli buss.
Pakkusin mitmeid kordi oma väikestele kaaslastele bussi peale minekut, aga vastuseks tuli, et kõnnitakse kuni võiduka lõpuni ja varsti see lõpp tuligi.
Peale ligi 4 tunnist kõndimist jõudsime lõpuks Kareda vallamajja, kus pakuti hernesuppi ja morssi. Olime küll väsinud, aga õnnelikud, et sellise vägiteoga hakkama saime. Kogunesime taas bussi, mis meid matkale tõi ja siis algas sõit kodu poole. Järgmisel päeval olid küll lastel jalad haiged, aga küsimuse peale, kas järgmine aasta jääb siis matk ära, tuli kiire vastus „ei, sest selleks ajaks on jalad terved".
