Asukoht kaardil määratud võis teekond alata. Liiguti mööda ülesandepunkte, milleks olid vihjed edasi liikumiseks. Poolel teekonnal sihtpunkti saadi ülesandeks leida vihje abil kosutav pakike. Saatusesõrm viskas matkajatele vembu, kuna just sellel teelõigul keegi juhuslik teeline oli kaotanud kotletipaki, mida õpilased kosutavaks leiuks pidasid. Õnneks liikusid gruppidel sabana kaasas täiskasvanud, kes magusa suutäie leidmiseks uue vihje andsid.
Õnnelikult jõuti sihtpunkti, kus ees ootas külalislahke Päevi Viik koos hõrgutava pitsapiruka ja sooja teega. Villid kokku loetud, nauditi muuseumi sooje ruume ja jagati muljeid matkarajalt. Aeg kadus kiiresti ning köögis valmis soe õhtusöök. Õhtustatud, tutvustas muuseumi perenaine matkajatele rehealust ja linaga tehtavaid töid. Emotsioone aina kogunes, Tarmo: „Sellised asjad pakuvad mulle täiega pinget“, Hannes: „Kas ma võin ka kangastelgedega kududa, minu õde kudus ka nendega?“. Danel lausus vaadates õlgedest punutud pütte: „Meil on kodus samasugused“. Uskumatult maagilisel moel osutus algselt püstitatud eesmärk teisejärguliseksmuuseum haaras oma lummusesse. Hilisõhtul vilditi veel erinevaid nägusid linavildile ja aeg oli magama sättida. Lebod ja magamiskotid põrandale seatud võis põhku pugeda. Muuseumiöö unenäod võisid alata!
Vidruka Kooli õpilaed ja õpetajad tänavad Koela Talumuuseumi perenaist Päevit, avatud ja lahke vastuvõtu eest. Saime ju meiegi aru, et selline kogemus Koelas esmakordne oli. Lisaks oleme tänulikud Taebla valla varaaidale, kust magamisvarustuse laenuks saime. Tore on tõdeda, et meie kõrval elavad armsad inimesed.