Heino Prost tutvustab näitust ilmestavat sahk-kultivaatorit. Sellega hariti vanasti ristikusööti (Foto: Hilje Pakkanen) Eestielu

Heino Prost jutustas kokkutulnuile, miks ta hakkas vanu põllutöömasinaid koguma.

“See oli 1954.aastal. Läksin Tartust mehhaniseerimiskoolist koju Ilmatsallu, kui nägin, et viiakse minu esimese töökoha aurumasinat utiili. Seisin, vandusin ja lubasin endale, et hakkan ise kunagi vanu põllutöömasinaid koguma.” Heino Prost oli siis 21-aastane tehnikahuviline noormees. Tänaseks on saanud tookordsest mõttest tema elutöö, mida ta on teinud ligemale 60 aastat.

1954. aastal sai ta Kultuuriministeeriumist loa vana põllumajandustehnika kogumiseks ja 1957.aastal õiguse selle eksponeerimiseks. Töid nende masinatega teha ei tohtinud, aga eksponeerida lubati.

Esimeseks Heino Prosti muuseumi asukohaks oli Suitsu talu Tartu tsiviillennuvälja lähistel. Heino Prost töötas sel ajal lennuväljal valvurina. Kogu oma vaba aja ja põhilise osa oma sissetulekutest pühendas ta vanade põllutöömasinate otsimisele, kogumisele ja restaureerimisele. Oma raha eest ostis ja transportis neid, muretses tagavaraosi ja tema meistrikäe all muutusid vrakid kauniteks originaalmasinateks.

Masinate pärast jäi tal ka kõrgharidus saamata. EPA-sse dokumente sisse viima minnes paluti tal nädala pärast tagasi tulla. Kui Prost nädal hiljem taas vastuvõtukomisjoni ette läks, teatati talle, et see kool pole fashistlike käsilaste ja kulakute järeltulijate jaoks. “Tartumaal olid masinatundjad kõige suuremad vaenlased. Massiliselt pandi põllutöömasinaid põlema”, kõneles Prost.

1968. aastal asutati Ülenurmes Eesti Põllumajandusmuuseum. Aastatel 1980-1982 näitusele viimise ettekäändel viidi EPM tolleaegse juhtkonna poolt H. Prosti muuseumist 18 väärtuslikumat eksponaati, sh 7 traktorit, 4 rehepeksumasinat, 3 aurukatelt jne, - sisuliselt H. Prosti 25 aasta elutöö. Lubatud tagastamise asemel eksponaadid omastati ja praegu seisavad H. Prosti poolt restaureeritud eksponaadid teise muuseumi näituse-väljakul. H. Prost sunniti Suitsu talust lahkuma. Teistkordselt alustas ta muuseumi rajamist Nõo valla Variku talus, teistkordselt suutis ta luua muuseumi. Ja teistkordselt pidi ta kaitsma oma muuseumi ja selle eksponaate, seekord enam kui 10 aastat kestnud kohtuprotsessiga. Muuseum jäi püsima.

Vanade põllutöömasinate kogumine ja taastamine on olnud vanavara  koguja sõnul lausa eluohtlik tegevus. “1983. aasta 23. aprillil tehti mulle esimene atentaat, õnneks olin sel päeval ekskursioonil,” rääkis Heino Prost.

Muuseumi loomisele on Heino Prost pühendanud kogu oma elu ja tervise. Omanimelises põllutöömasinate eramuuseumis on tal 30 vana põllutöömasinat, mis kõik ka töötavad. Eksponaate on 400 ringis. Vanim, saksa päritolu käsitsi ringiaetav rehepeksumasin pärineb aastast 1856, ka see on töökorras.

1980. aastast on muuseumi külastanud 191 000 inimest 16 riigist. Muuseumi külastamine on tasuta.

Hindamatu on tema tegevus ka noortele vanade põllutöömasinate tutvustamisel. Oma taastatud rehepeksumasinatel on ta läbi viinud koolides, näitustel, linnades ja rahvuslikel üritustel viljapeksu demonstratsioone tuhandetele huvilistele, samuti teostanud künnidemonstratsioone.

Vanasti oli rehepeksupäev pidupäev. Üks muuseumis välja pandud näitusefoto pärineb Vilde-kolhoosist ja on ajalooline selle poolest, et dirigent Kuno Areng juhatas sellelt koori, mis peopäeval rehepeksjatele esines.

Väike-Maarja muuseumis näitust avades pakkus ta välja mõtte korraldada ka siinmail rehepeksupidu, kuhu ta oli nõus rehepekusmasinaga ise kohale tulema.

Paari aasta eest valmis Heino Prostil oma elu ja tegemisi puudutav raamat “Masinatele pühendatud aastad”. Autori allkirjaga varustatud raamatud on müügil Väike-Maarja muuseumis.

Heino Prosti sõnum Väike-Maarja rahvale oli, et talle teatataks (tel 735 1401, õhtuti), kui rehepeksumasinatega seoses midagi kusagil veel alles on.