Naiskodukaitsja Anneli Mikiver: „Saad aru, ma täiega kaifin seda“

Kogu maailma elanikkonnast moodustavad naised veidi üle poole, kuid riigikaitsega on ajalooliselt tegelenud rohkem mehed. On üsna loomulik, et naiste osalemine selles sfääris on veel praeguseski ühiskonnas pigem erand kui reegel. Ometigi räägib Väike-Maarja Hooldekodus töötav naiskodukaitsja Anneli Mikiver (41): „Saad aru, ma täiega kaifin seda."

Tänaseks pea kolm aastat Naiskodukaitsesse panustanud Anneli arvab, et paljudel naistel on organisatsioonist eelarvamus. „Tõmmatakse mingi võrdusmärk Naiskodukaitse ja Kaitseliidu vahele, et siis ma pean käima metsas ja koguaeg mingit relva täristama - tegelikult see nii ei ole," selgitas Mikiver.

 „Kõik on vabatahtlik. Tehakse täpselt neid asju, mis sulle sobib. Näiteks lastega tegelemine, esmaabi, toitlustamine - sa leiad endale selle väljundi. Naiskodukaitsja ei ole ainult sõdur. Ta on kõike muud - ilusat ka."

Sa ei peagi ise kõike teadma

Aasta tagasi valiti Anneli Rakvere jaoskonna aseesinaiseks. „Kui ma olen omale kohustuse võtnud, siis ma ei saa pettumust valmistada." Ta tunnistab, et aeg on muutnud teda organisatsiooniteadlikumaks.

 „Tuleb leida organisatsioonis üles need inimesed, kes sind oskavad õpetada ja suunata - sa ei peagi ise kõike teadma," ei kohutanud teda vastutusrikas juhi roll.

Triibuseelikust digilaiguni

Tänaseks on Naiskodukaitsest saanud Anneli jaoks elustiil. „Saad aru, ma täiega kaifi n seda."

Üldiselt meeldivad Naiskodukaitses vabatahtliku juhina tegutsevale Annelile üritused, kus ta peab ennast nii füüsiliselt, kui vaimselt proovile panema.

 „Koormusmatkadel see enese proovilepanek, tiimiga arvestamine ja nullpunktidest väljatulek," meenutas ta. Suureks eneseületuseks peab Anneli ka oma esimest Scoutsrännakut. „Ma ei arvanud iialgi, et ma suudan kanda kümme kilo raskust pluss relv ja kõndida ära aja peale 30 km. Ma arvasin, et ma ei suuda seda. Ma tahtsin nagu ennast proovile panna, et kas ma olen võimeline selliseks asjaks, teades, et mul on selg haige - kas ma jõuan seda teha."

Seni relvakartlik naisterahvas oli esmakordselt lasketiirus viibimisest eufoorias. „Kui ma esimest korda elus võtsin automaadi kätte; see tekitas minus täieliku eufooria.

Sinnamaani ma kartsin relva. Ja ma saingi seda asja reaalselt katsuda ja sain sellega hakkama," meenutas Mikiver.

 
Missioonitundega inimesed

Enim köidavad Annelit organisatsioonis missioonitundega inimesed, kes hoiavad omavahel kokku. „Ma võtan oma vaba nädalavahetuse ja me lähme ja teeme koos midagi ära. Me lähme ja lihtsalt teeme. Me ei küsi selle eest palka ega aukirju, ordeneid, medaleid. Ongi sellised inimesed, et läheme, teeme ja oleme.

Selliste inimestega mulle meeldib koos olla, kes viitsivad panustada millegi paremaks tegemisse, millegi hoidmisse ja hoolimisse."

Ühtlasi hindab ta kõrgelt võimalust olla koos inimestega, kes peavad tähtsaks oma riiki. „See, et sa oled nende inimestega koos, kes mõtlevad ühtemoodi - see on minu jaoks tähtis."

Anneli elus jõudis kätte aeg, mil tekkis äratundmine, et hoolitsedes ja kaitstes oma peret ja kodu, on võimalik leida aega kaitsta samal ajal kogu meie ühist kodu Eestimaad. „Mõtlen ka oma laste peale. Ma loodan, et neist ei tule Soome põgenejad. Meie olemegi ju riik!" selgitab ta oma tahet olla heaks eeskujuks.

Mitmekülgne eeskuju

Peretütar Anetile meeldib, et tema ema tegeleb asjaga, mis talle meeldib ja peret liidab. „Ta on mingis mõttes jumala pöördes sellega. Nüüd emps utsitab mind aina kaasa lööma erinevatel üritustel, mõjutab mind nüüd igale poole minema," sõnas kodutütar Anet.

Naiskodukaitsjana meenutab Anneli aga väärt tarkust, mis tütar läbi kodutütarde- alase tegevuse on saanud." No nad tegid seal koos süüa, käisid metsas. Silvi vedas nad enda juurde, õpetas neile söögi tegemist, käsitööd, küpsetamist," loetles ta oskusi. „Ja muidugi see isamaalisus, et kodutütar on ilus, tark, tubli ja andekas. Ei joo ja ei ropenda. Panin tegelikult lapse sellepärast sinna, et ta ei oleks kuskil tänaval, ei tolgendaks bussijaamas."

Puberteedieas Anet plaanib käia ema jälgedes. „Ema õpetab mulle mitmeid asju ja tänu temale saan ma naiskodukaitsjate asjadest kah osa võtta. Ma lähen kah Naiskodukaitsesse edasi, aga mulle meeldib selline „meestekas" rohkem," selgitas Anet ja lisas, et tänu emale saab ta rohkem osa võtta ka naiskodukaitse tegevusest.

Kõik on ühel lainel

Mikiveride peres on isa Aare kaitseliitlane, ema Anneli naiskodukaitsja, perepoeg Vendo noorkotkas ja peretütar Anet kodutütar. „Teeme koos, käime koos - kõik on ühel lainel," selgitas Anet. „Nüüd, mil kõik kuuluvad ühte kohta, tegelevad kõik põhimõtteliselt ühe asjaga - kogu perega saab minna ja olla." Tema ütlusel saab Kaitseliidus väga palju teadmisi ja tutvusi." Terve Eesti rahvas võiks seal olla. Siis saaks ehk inimesed aru, mis on Eesti Vabariik ja mida see tegelikult tähendab."